KANAMUNA
I
Silma silmis ühes tükis
loodud asi, muna.
Ühest ainukesest ainest,
üleni, tervenisti muna.
Sees ega väljas miskit pole,
sisemuseta, nagu on kivid:
üksainus sisemus: seest ja väljast
enese ümaruse ümber.
Ometi, kuigi silmale paistab
ta üksmeelse munana,
avastab teda kaaluv käsi,
et temas on midagi imelikku:
see raskus pole ju kivi moodi,
pole külm, hingetu, viljatu;
see on ju mõnus raskus, pungil,
täiesti elus, ei sugugi surnud.
II
Muna, lõpetatuse-ilmutus
igale silitajakäele,
otsekui eluaegse tööga
valmis voolitud.
Sama voolitus esemetes,
mida käsi teinud ei ole:
korallid, munakivid
ja kõik need skulptuursed vormid,
mille lihtsat kuju on lihvind
lõpmata liivapaberid
vette ja tuulde peidetud
skulptorikäte all.
Ja ometi muna, hoolimata
puhtast, viimistletud vormist,
ei asu mitte lõpus:
ta on algpunktis.
III
Puutumata munal
on alati oma vägi,
mis sunnib kõiki toasolijad
ennast vaos hoidma.
Seda on raske mõista,
kui mõelda selgele vormile,
mis munal ju on, ja ta ausale
lubjatud seinale.
Vaoshoitus, mida sisendab muna,
on küllaltki haruldast liiki:
nii tuntakse end revolvri ees,
aga ei tunta kuuli ees.
Nii tuntakse end millegi ees,
kus midagi muud veel on sees,
aga ähvardav pole see seesolek,
vaid väljatulek.
IV
Muna kättevõtmise puhul
võib alati jälgida üht rituaali:
ta võetakse üles ettevaatlikult,
pool-religioosse hoiakuga.
Võib muidugi väita, et ettevaatus
muna tõstmise juures
tuleb tavalisest hoolikusest,
kui mõni asi on täis.
Muna on aga suletud
oma hermeetilisse arhitektuuri,
tõstja teab seda ja talitab
reeglipärasel viisil:
ta liikumises on ujedust
või tähelepanelikkust,
peaaegu hardust, nagu oleks
tal küünlaleek käte vahel.
Serial, 1961
No comments:
Post a Comment