RACINE MUUDAB OMA VAPI ÄRA
Heraldiline luik
ja heraldiline rott
moodustavad – ülal luik,
all rott –
härra Racine’i vapi.
Racin mõtiskleb tihti
oma vapi üle ja naeratab,
justkui teaks, mida vastata,
kui sõbrad pärivad luige kohta,
aga mõtlevad rotti.
Racine seisab
tiigi veeres
ja otsib luuleridu,
mida ta jahedalt ja mõõdukalt
kuuvalguse ja veepeegli abil valmistada oskab.
Luiged magavad
madalas vees,
ja Racine mõistab seda vapiosa,
mis on valge
ja toetab peapadjana ilu.
Aga rott ei maga,
ta on vesirott
ja näksib, nii nagu vesirotid ikka,
luike vee alt
tagumikust.
Luik kiljatab,
vesi lööb virvendama,
kuuvalgus tuhmub ja Racine otsustab
koju minna
ja vapp ära muuta.
Heraldilise roti võõpab ta paksult üle.
Ometi jääb see vapilt lakkamatult puuduma.
Valeva, tumma ja rotituna
magab luik oma etteaste maha –
Racine ütleb teatrist lahti.
Gleisdreieck, 1960
No comments:
Post a Comment