Longin päris pisikesse parki ja seal ta ongi, päris pisike tädi, kellel on komme mere ääres põõsa all magada. Pargi ja mere vahele jääb autotee. Üksainus pikk laine, ja tädi olekski merre uhutud. Aga mutt oleks sealtki välja roninud, ukerdanud piisavalt kaugele, teise põõsa alla, ja hommikul oleks ta jälle pargipingil istunud, sirge nagu küünal, kõikudes mööda joobe silda laisa keskpäeva poole. Kena pisike tädike, elutuultesse heisatud lustakas lipp. Nii me siin omaette triivime nagu saared saarestikus.
Kus on nüüd see poiss, kes naeratas nagu piparmündikomm, kirjutas luuletusi, mängis klaverit ja tõlkis vene kirjanikke, võis varavalgeski pakkuda tassikese teed, aspiriinitableti või paar mahvi piibust. Kus on see tüdruk, kes seltskonnas ikka omaette põrandal istus ja ütles: mulle meeldib nii. Isa oli tal tore mees, tüürimees, sõitis laevaga karile, jõi end tasapisi surnuks. Ema läks peast segi, sai invaliidsuse ja hooldaja, valmistas ajaviiteks paberist roose ja saatis neid tütrele, kes oli pelglik ja tedretähniline. Nagu laul astelherne õitest. Ja kus on see poiss, kes armus, liivakarjääri läks ja enda maha laskis. Kus on kõik väikesed tüdrukud ja poisid. Kus on Johanna, kes pakkus külmutatud maasikaid ja ütles sõber, sõitis Kreekasse maalima, saatis sealt postkaardi ja kirjutas, et nägi Paani. Siis tuli Soome ja sai surma, üks purjus politseinik kihutas ta liiklusmärgi vastu lömaks. Keegi ütles kunagi: meiega on juhtunud see, mis maailmas ikka juhtub. See oli Nazim Hikmet. Aga kõiki ta muidugi silmas ei pidanud.
Kaks musta riietatud eidekest on kõnnitee peal ees. Üks on kõva kuulmisega, teine aga loeb talle võimsa ja käskiva häälega kõrva sisse pärjalindisalmi: on lahkumisi valusaid, kuigi ainult hetkeks vaid... Jääb mulje, et matused olid hästi õnnestunud. Oma surma nad elavadki. Varsti saavad nendestki mõrsjad. Komberdavad, liipavad, vanguvad tänavatel tumedates riietes. Nad on väiksed tühjad nukrad suvilad. Riided hoiavad elu jäänuseid veel vaevu koos. Mina sobin siia, aga koer on üksnes kohanenud. Püüan temaga olla nii hea kui oskan. Ta valis just minu, ühtegi teist inimest tal enam siin ilmas ei ole. Õudne mõelda, et tal pole mingit valikut, tema elu on minu kätes. Teen välisukse lahti, vastasmaja aknas kõigub üks pea. Siis veel peotäis varblasi ja loojangupäikesest nõretav tänav.
Valaan vatsassa, 1975
No comments:
Post a Comment