TUND
Auk ei teadnudki, et ta on auk,
kuni kaas pealt ära võeti. Siis muutus ta
kanalisatsiooniauguks, kukkusin sealt sisse
veel ja veel. Püüdsin auku kõrvale lükata,
aga seal all oli teine auk, kust
ma sisse kukkusin,
veel ja veel, üks O. See
oli mu hingeauk. Sealt ma hingasin.
Võtsin augu oma auku sisse
ja muutusin ruumiks, kust kukkusin.
Tegin suu lahti, et naerda, päikesevalgust
immitses kõrist välja. Üks vares
hüppas oksalt alla
ja tõmbus mu roietesse kerra – paar sekundit
hiljem väljus ta mu reie tagant. Mu pealagi
libises lahti ja võttis taeva vastu.
Olin auke täis. Kukkusin.
Püüdsin moodustada sõna, aga välja tuli
vaid pikk, lõputu oie, põhjatu oie, hääl, mida
ma kunagi varem kuulnud ei olnud, see tõusis
maa seest: kuu tõusis,
aukudest rõugearmiline, ja tähed
läksid ükshaaval lahti, taevalagi,
ja ma tegin seda häält – teisiti ei saand –
see polnud minu oma, ta oli minusse
auku pugenud, olin ainult serv, või auguta serv,
mis polegi mingi auk vaid . . . . . . . . sellest
mõttest, mõtlesin, kukungi, ja ta jäi kinni.
Citizen Of, 2007
No comments:
Post a Comment