NIMETAN NEID OMA KASSIDEKS
Nad on elus:
Räägin oma nähtamatutest kassidest. Nad on elus. Iga päev munevad nad kaks muna. Munemata nad paljuneda ei suuda. Pärast kevadist suurpuhastust on nad väljasuremisohus. Kui korra peale puhuda, lendavad nad kohe laiali. Jah, kassid on alati elus, igas nurgas.
Nad on väga väikesed:
Mul pole vaja neile süüa anda. Sest mina, nähtav, jätan neile ikka oma surnud naha tükikesi. Sest mu kassid on nii imepisikesed, et võivad ehitada eluaseme ühteainsasse surnud naha tompu.
Nad jäävad vaevu ellu:
Pühkides kukuvad nad maha, imedes seedivad ära, juba kerge köhatuse peale lasevad sabad sorgu. Mu kassid on nii imepisikesed, et kui panna nad mikroskoobi alla ja suurendada 500 korda, 1000 korda, võib nende kauneid huuli vaevu liikumas näha. Üks on küll päris suur. Ta väriseb hirmust, et mu hingeõhk võiks ta minema puhuda, ta kardab isegi udusule puudutust. Külma vastu nad ei saa. Suvel ei või ma uksigi lahti teha. Nad jäävad vaevu ellu. Vaesekesed. Palun nimetage mind kasside emaks. Nad on nii imepisikesed, et ma ei saa neid kallistada. Pole midagi parata. Vähemalt oma pooridesse võin nad tallele panna. Raamaturidade vahelt piilub üks punane kass. Nii armas. Igal pool on kasse. Nad on mu ajurakkude sees. Kaks muna päevas. Kaks muna teki all. Punased silmad, armsad njäud. Mu kassid, diivani taha pugenud. Kui koolist koju tulen, tõmbavad nad endale kapi otsas tolmuvaiba peale – nurrumine, njäugumine.
Ometi:
Need kaunid olendid. Kui ma ükskord hinge heidan, söövad nad mu ühe sekundiga ära. Kui sadama hakkab, pean nende pärast nahkdiivani õue tirima. Isegi mu ninasõõrmetesse ehitavad nad hooneid. Nad kugistaksid alla isegi mu elevandi. Nad on nagu tähed, mida päevavalgel ei näe.
Mommy Must be a Fountain of Feathers, 2008
No comments:
Post a Comment