TÄNAV
Ärkan ja akna taga märkan:
päike oleks täna justkui suurem.
Väljas muruplatsike, lösutab seal kassike
ja teeskleb surnut.
Aknalaual vaasike, vaasis õitseb roosike, jalad
põlvist saati maha lõigatud.
Ei tea, mis täna juhtuda võiks?
Alati juhtub ju midagi. Aeg on ju selline.
Aega on vaja tilgale, et pilve tagasi jõuda.
Ja aega on vaja pisarale, et silma tagasi tulla.
Vihmale on vaja aega, et kuskil maha sadada.
Ja tündersepale, kel kõrva taga pliiats, on vaja mitu päeva,
et veini jaoks maja ehitada
ja idaküljele aken teha, punnist kõvasti kõrgemale.
Aega on vaja asjadele ja inimestele.
Oreliviledele kirikus aega vaibuda,
maisiteradele põllul aega vareseid sööta.
Aega on vaja koerale, kelle ümber sumisevad kärbsed
(võib-olla lasksid jahimehed ta kogemata maha),
aega heki sees lamada ja tasakesi oodata,
kuni sügisvihmade kaarik ta maa alla varjule viib.
Sirena nr 1, 2005
Ilus
ReplyDeleteIlusam kui ilus - selline poeetiline realism on mulle vägagi pärikarva. Ja väga heas, naturaalses,liialdusteta tõlkes, mis ei häbene lihtsust.
ReplyDelete