Ma kukun ja
kukun
alla läbi
iseenda
šahtide,
kiht
kihilt
läbi varemetes linnade
kus ainult üks magav vangivalvur
on veel alles,
läbi keele-eelsete elupaikade
ja koopaseinte kuhu esimene käsi
on jälje jätnud: sinu käsi.
Kukun. Kukun.
Põhjatu
ma siiski
ei ole.
Aga ka põhi
kukub. Ja kukkumine
kukub. Mitte kellelegi
ei jää
viimast
sõna.
Etter oss, tegn, 1980
No comments:
Post a Comment