ÜKS PALJUDEST PÄEVADEST
Päikeste üleujutus
kuigi me midagi ei näe näeme kõike
Kaaluta kehad hõre maa
kas kerkime või vajume?
Su keha on teemant
kus sa oled?
Kadusid oma kehasse
See tund on vaikne välk ilma küünisteta
lõpuks oleme kõik vennad
täna võiks üksteisele tere õhtust öelda
kuni kõik mehhiklased on õnnelikud
ja välismaalased ka
Autod igatsevad rohtu
Tornid kõnnivad
aeg jäi seisma
Üks silmapaar ei jäta mind
nad on ahhaatrand lubjaks põlenud lõunas
nad on vihavärvi meri kaljude vahel
nad on juuni pöörasus ja mesilastest mantel
Päike taevane lõvi
sina kes vaatad teda
vaata mind
Iidol kes ei vaata kedagi
vaata meid
Taevas pöörleb ja vaheldub ja jääb ikka samaks
kus sa oled?
Mina olen üksi vastu päikest ja inimesi
sina oled keha olid valgus sa ei olegi midagi
Kord kohtan sind veel ühe teise päikese käes
Õhtu jõuab
mäed kasvavad
Täna ei loe keegi ajalehti
kontorites poolharkis jalu
joovad tüdrukud kohvi ja lobisevad
Teen laualaeka lahti
täis rohelisi tiibu
täis kollaseid kattetiibu
Kirjutusmasinad kirjutavad ise
väsimatult ühtsama kuuma silpi
Päike luurab pilvelõhkujate taga
on kannibalikallistuste tund
Pikkade küünte öö
milline metsikus meenunud silmades!
Enne minekut
süütab päike kõik vormid põlema
Salamandra, 1962
No comments:
Post a Comment