POONA RONGIAKEN
Vaatan aknast välja.
Näen üht sittuvat meest
kahe kivi vahel, ja varest.
Joon oma rongiteed.
Värskelt oranžiks värvitud
kilomeetripost, mustade
numbritega.
Silmipimestav müra
ja järelmühin,
kui rong teisest mööda
kihutab, vastasakendes
kerkivad ja vajuvad
künkad, näod, tormavad
lapsed, heledad
juuksed punase turbani all.
Joon oma rongiteed.
Kolm naist, pea peal
korvid, ronivad aeglaselt
mööda mäenõlva
üles, üks küllakile
kaldu, tasakaalustades
hilist rasedust
nõlva ja korvi vahel.
Pühvlid peksavad
sabaga kärbseid.
Kuus kajakat: Tee
tumeneb nagu haige
reisija uriin.
Kuus kajakat vaikselt istumas,
rohu peal kuus värskelt
munetud muna, sees, peal, ligidal,
vesi. Näen üht sittuvat meest
kahe kivi vahel.
Mõtlen inimese
tuharate sümmeetriast.
Relations, 1971
No comments:
Post a Comment