12.1.14

LOUISE GLÜCK. Visitors from Abroad



KÜLALISED VÄLISMAALT

1

Olin juba jõudnud
sellesse elujärku,
kus eelistatakse vihjata teistele
ja mitte iseendale, kui äkki keset ööd
helises telefon. Ta muudkui helises ja helises
justkui maailm vajaks mind,
kuigi tegelikult oli ju vastupidi.

Lamasin voodis, püüdes seda helinat
analüüsida. Helin oli
visa nagu mu ema ja valusalt piinlik
nagu mu isa.

Kui toru hargilt võtsin, jäi telefon tummaks.
Või oli telefon korras ja helistaja tumm?
Või polnudki see telefon, vaid hoopis uks?


2

Minu ema ja isa seisid välistrepil
külma käes. Ema vahtis mulle otsa:
tütar, naine nagu ta isegi.
Meie peale ei mõtle sa kunagi, ütles ta.

Loeme su raamatuid, siis kui nad taevasse jõuavad.
Meid seal peaaegu ei mainitagi, õde ka mitte.
Ja nad osutasid surnud õele, kontvõõrale,
ema tugevas embuses.

Aga ilma meieta, ütles ta, poleks sind olemas.
Ja su õde – sul on tema hing.
Siis haihtusid nad nagu mormooni misjonärid.


3

Tänav oli jälle valge,
kõikidel põõsastel raske lumi,
jääkirmes puud helendasid.

Lamasin pimedas ja ootasin öö lõppu.
Tundus, et see on mu elu kõige pikem öö,
veel pikem kui öö, mil sündisin.

Ma kirjutan teist kogu aeg, ütlesin valjusti.
Iga kord, kui ma ütlen „mina“, mõtlen teid.


4

Väljas oli kõik vaikne.
Telefonitoru vedeles sassis linade vahel,
paar tundi tagasi lõppes ta pahur tukslemine.

Jätsin ta sinnapaika;
pikk juhe vonkles laudade-toolide all.

Vaatasin lumesadu,
mis ei varjanud midagi,
vaid muutis kõik asjad veel suuremaks.

Kes helistab keset ööd?
Hädakõned, meeleheitekõned.
Rõõm magab nagu lapsuke.

Poetry, Vol. 203, No. 3, December 2013

No comments:

Post a Comment