RIKKAD INIMESED
„Rikkad inimesed ei peereta,” kinnitas
mulle onu. Seal ma istusin, täis
lapselikku imedeusku; ammuli sui
vaatasin maailma, mis pakkus
nii palju mõeldamatuid võimalusi.
Sosinal küsisin: „Kas päriselt?”
„Tuul puhub neist puhtalt läbi, nagu
tühjadest lubadustest ja katteta tšekkidest.”
Kohe nägingi seda. Otse mu silme ees
hakkas puhuma tuul: püsilokkidega, õlult
voogamas valge, sillerdav stoola.
Kuigi tal oli kiire, naeratas ta mulle
teiselt poolt tänavat.
Ja ei mingit haisu. Absoluutselt mitte mingit haisu.
Lof der Onschuld, 2008
Oi Hasso, see oli praegast sekundi pealt nagu lusikas silmaauku mulle. Nii hea. Olen nimelt Toidupankuritega mõtteid vahetand......mis on siiski siin selle massilise vaesuse tekitand, et niiväga Toidupanku nüüd äkitse vaja on. On, on. Aitäh.
ReplyDelete