LUULETUS
Kõigepealt mõningad mõisted.
Esiteks, koer –
neile, kes pole siit pärit
ütlen igaks juhuks, et see on päris tavaline
koduloom, neli jalga ja saba.
Peab mainima, et
aastaajad luuletuses viitavad
Kirde-Ameerikale,
kus sügis tähendab seda, et lehed
langevad, talv on aga külm ja tavaliselt
hall – tihti
kasutan ma aastaaegu
metafoorselt,
nagu te seda peagi näete.
Klaasi all pean silmas kõva, läbipaistvat
materjali, kasutatakse näiteks
akende jaoks. Eessõnu kasutan tavaliselt
selleks, et anda edasi asjadevahelisi
suhteid, näiteks millegi kohal või
vahel olemist, samas kui tegusõnad viitavad
tegevusele – jooksmine või näiteks
kokkupõrkamine. Kui ma kirjutan mina, siis
viitab see tavaliselt minule endale, samal ajal
kui Dante viitab neljateistkümnenda sajandi
itaalia luuletajale, kelle ületamatust
„Põrgust” pärineb ka selle lühikese
lüürilise teksti stiil. Kuna te ei
näe käsikirjalist lehte, millelt ma
luuletust loen, täpsustaksin veel,
et iga rida algab suure tähega – see
annab edasi formaalsust ja
väärikust, aga ma ei loodagi, et
see kõik adekvaatselt kohale jõuaks,
kui ma seda luuletust teile
nüüd kõva häälega ette loen. Olen
kasutanud mitmeid võõrkeelseid
sõnu: Pierre on prantsuse
nimi, sarnane meie oma
Peetriga; tristesse, samuti prantsuse keelest,
tähendab kurbust ja achtung on
saksa sõna, mis tähendab tähelepanu.
Kaks asja veel. Kahe esimese
rea jooksul nimetatud kits on lihtsalt
üks tavaline kits. Ja kui ma lõpus
mainin ühte rohelist
diivanit, siis see on üks koht,
kus mulle tihti meeldib istuda.
With Strings, 2001
No comments:
Post a Comment