2.11.10

RÉGIS BONVICINO. Não nada












EI MIDAGI

Ei midagi ikkagi muud
ikkagi sama sarnast
veel vähem ikkagi muud
teda ennast mitte veel muud
samast surnud muust
tema keha sees lahus

Ikka veel sama kurrud
sisimas muudki mitte
armid liidavad
tätoveeringud hajutavad
pekstud antennid, tindi sees
muukillud muupilpad

Kinnitatud liblikas varjab
arme kehal

Outros poemas, 1993

No comments:

Post a Comment