PIKNIKUKORV, üks tekk ja üks ilus mäng:
väljasõiduks rohelisse piisab sellest.
Alustasid ettevalmistusi.
Tuul tuleb nii nagu ikka tuule
varjust, ometi roheline eksitust ei tunne.
Küllap seepärast jooksebki su laps
läbi selle paokil akna su poole:
tema pea on vetruv õis, tema hääl,
päikesesamba vari, kasvab hämaras
ja jutustab, kuidas ta mängis kesk puude
valgusaastaid. Nüüd oleks õhtu, ja sinuni
rändab üks lause: kurbus, mida me kanname,
on sama raske kui magav laps.
Pöörad jälle piknikukorvi poole,
hüüad last. Ta tulebki jooksuga,
sa kuuled selgesti: rohi lööb laineid.
Die Gelegenheit der Wiese, 2007
No comments:
Post a Comment