SUURTE KULLAST TÄHTEDEGA
Sina, kel on veel alles veri ja hääl, jutusta mulle üks lugu, mille ma olen ära teeninud. Kirjuta see suurte kullast tähtedega. Kui ma tol õhtul koju läksin, seisis tühjal tänaval, mida vaevu valgustasid roosad lambid ja nende peegeldused porilompides, üks naine. Ma pole kunagi suutnud teda õieti meenutada. Ta nägu ja kleit muutuvad mu mälus, alles jääb ainult tema jäine kael. Ja ma ei tea, miks ma seda tegin. Me kõik elame vist ühe sära poole, ja kui lõpuks selle otsa komistame, läheme hulluks. Nii juhtus ka minuga. Hommikul ärkasin katki kratsitud näoga, kuldkett käte vahel, nagu oleks see sinna kinni õmmeldud.
Ma ei pea ennast tavaliseks vargaks. Olen kullaotsija. Kaevur, kes ei lahku enam maa ihust ja eelistab kaevata oma tunneleid tänavate üksilduses. See pole lihtne. Olen ära lõiganud kõrvu, küljest kiskunud sõrmi, selleks et kätte saada mõni imelik sõrmus, olen murdnud kaelu, välja tõmmanud säravaid hambaid. Andke andeks, mu kallid ohvrid, ja lohutage end, kui tahate, sest kogu selle aja jooksul pole ma suutnud kalestuda.
Ma ei müü kunagi kulda, mida kogun. Mul on sadu sõrmuseid, kaelakeid, käevõrusid, lokilaekaid; õie, spiraali, huule, silma, putuka kujulisi medaljone. Kuld on valu mu külje sees, mida saan vaigistada ainult seda käes hoides. Kuld on mu õhk, mu üksildane tants ja mu kuldaeg, mis igal öösel tagasi tuleb.
Mõnikord mõtlen ma oma aarde saatusele. Ma arvan, et kui mul lõpuks on piisavalt kulda, teen puhtast säravast kullast iseenda kuju, sõidan paadiga merele ja viskan selle vette.
Mis siis, et keegi ei näegi.
Mulle piisab teadmisest, et seal sügaval, vete armastatuna, püsib see igavesti.
Aquí descansa nadie, 1998
No comments:
Post a Comment