1.7.10

PABLO NERUDA. Tu risa




















SINU NAER

Võta minult leib, kui soovid,
võta minult õhk, aga
ära võta minult oma naeru.

Ära võta minult seda roosi,
seda koore alt ilmuvat piiki,
seda vett, mis äkitselt
vallandub sinu rõõmus,
sinus sündinud hõbeda
ootamatut voogu.

Mu heitlus on raske ja ma naasen
väsinud silmadega,
olles mõnikord näinud
igipõlist maad,
aga kui su naer mu juurde tuleb,
tõuseb see üles taevasse mind otsides
ja avab mulle kõik
elu uksed.

Mu armas, kõige pimedamal
tunnil koorub su naer
lahti, ja kui sa järsku
näed mu verd määrimas
tänavakivisid,
siis naera, sest sinu naer
on minu käte jaoks
nagu haljas mõõk.

Kerkigu sügisel
mererannas sinu naeru
vahutav lainemurd,
ja kevadel, armas,
ihaldan sinu naeru nagu
oodatud lille,
sinist lille, minu
kodumaa helisevat roosi.

Naera öö üle,
päeva üle, kuu üle,
naera saare
käänuliste tänavate üle,
naera selle kohmaka
poisi üle, kes sind armastab,
aga kui teen silmad lahti
ja panen jälle kinni,
kui mu sammud lähevad,
kui mu sammud tulevad,
keela minu jaoks leib, õhk,
valgus, kevad,
aga ära keela oma naeru,
sest siis ma sureksin.

Pablo Neruda tundus mulle kõige sobivam autor, kellega seda luuletõlke blogi alustada. Kuna ajakirjades on raske luuletõlkeid avaldada ja Ninniku ilmub umbes kord aastas, siis siin hakkab aeg-ajalt ilmuma tõlkeluulet.
Pablo Nerudast veel niipalju, et äsja ilmus eesti keeles tema luulekogu, "Kapteni laulud" (Los versos del Capitán), kust see luuletus ka pärit on.

2 comments:

  1. Ma loodan, et see tüdruk jättis Pablole oma naeru. Ilus jah, aitäh.

    ReplyDelete