RITA DOVE. Parsley

PETERSELL


1. Suhkruroopõllud


Papagoi jäljendab kevadet
lossis, suled peterselli-rohelised.
Soost ilmub suhkruroog meid

kummitama, ja me lõikame ta maha. El General
otsib sõna; tema ongi kogu maailm
mis on. Nagu papagoi, kes jäljendab kevadet,

lamame karjudes maas, kui vihm meid kolgib
ja tõuseme rohelistena. Me ei oska öelda R –
soost, ilmub suhkruroog

ja siis see mägi, mida sosinal kutsume Katalina
Lapsed teritavad hambaid nooleotsteks.
On üks papagoi, kes jäljendab kevadet.

El General on leidnud oma sõna: perejil.
Kes seda ütleb, jääb ellu. Ta naerab, hambad säravad
soost. Ilmub suhkruroog

meie unenägudesse, tuulest piitsutatud ja tilkuv.
Ja meie lamame maas. Iga veretilga kohta
on üks papagoi, kes jäljendab kevadet.
Soost ilmub suhkruroog.


2. Loss


Sõna, mille kindral valis, on petersell.
On sügis, mõtted pöörduvad
armastusele ja surmale; kindral mõtleb
oma emast, kuidas ema sügisel suri
ja kuidas ta istutas hauale pillirookepi,
mis õitses iga kevad, kasvatades aeglaselt
neljalisi õiekorve. Kindral
tõmbab saapad jalga, trambib
ema lossituppa, sinna kus
pole kardinaid, sinna kus on messingrõngaga
papagoi. Sammudes mõtleb ta:
Keda ma täna saaks tappa. Ja hetkeks
on väikene karjetesõlm
vaiki. Papagoi, kes pandi

elevandiluust puuri ja toodi siia kaugelt
Austraaliast, on häbelik nagu lesk, harjutades
kevadet. Sellest ajast saati, kui tema ema
ühel hommikul küpsetas hingedepäevaks
pealuu-kujulisi maiustusi
ja kukkus kokku, on kindral
maiustusi vihanud. Ta laseb papagoile
saiakesi üles tuua; need saabuvad

pitsilinikul, tuhksuhkruga ülepuistatud.
Sõlm tema kõris hakkab tukslema;
ta näeb oma saapaid esimesel lahingupäeval,
poriseid ja kuselaigulisi, näeb
kuidas üllatunud sõdur langeb tema jalge ette –
ja kui tobe ta välja nägi! – suurtükitule
saatel. Kes oleks arvanud, et see laulab,
ütles sõdur ja suri. Nüüd aga

näeb kindral suhkruroopõlde,
vihmast piitsutatud ja tilkuvaid.
Ta näeb oma ema naeratust, hambad
teritatud nooleotsteks. Ta kuuleb
haiitilasi laulmas ilma R-ita,
viibutades suuri matšeetesid
Katalina, laulavad nad, Katalina,

mi madle, mi amol en muelte. Jumal teab,
tema ema polnud rumal naine; tema
oskas R-i põristada nagu kuninganna. Isegi
papagoi oskab R-i põristada! Lagedas toas
kaarduvad värvilised suled roheluse
paroodiaks, kui viimasedki kahvatud pudemed
kaovad mustendava keele alla. Keegi

hüüab tema nime, häälel
mis kõlab tema ema moodi, ehmunud pisar
tilgub parema jala saapaninale.
Mu ema, mu armastus surmas.
Kindral mäletab tillukesi rohelisi oksakesi,
mida tema küla mehed poja sünni auks
oma keepidel kandsid. Seekord
käseb ta tappa palju inimesi

üheainsa ilusa sõna pärast.


"Petersell" on Rita Dove'i üks tuntumaid luuletusi ning on interpretatsioon sellest, mis toimub Dominikaani diktaatori Trujillo peas enne 20 000 haiitilase massimõrva 1937 oktoobris. Haiiti oli ülerahvastatud, samal ajal kui Dominikaani Vabariigis oli haritavat maad rohkem. Seepärast elasid paljud haiitilased teisel pool piiri. Trujillo nägi selles riigipiirile ohtu ja viis läbi etnilise puhastuse. Inimesi tapeti selle järgi, kas nad oskasid öelda "perejil", petersell, sest haiitilased, kes rääkisid prantsuse kreoolkeelt, ei suutnud hääldada – erinevalt hispaaniakeelsetest dominikaanlastest – r-i.

Rita Dove youtube'is lugemas "Peterselli"

Museum, 1983