JÕLKUV ALBATROSS
Hommikul ärgates avastasin, et mind jõllitab üks albatross.
Naljakas, eile õhtul teda veel polnud.
Eile õhtul olin üksi.
Albatross istus voodisse.
Linad said üleni märjaks.
Elan rannikust miilide kaugusel.
Ei kutsunud endale ühtki hullu madrust külla.
Ei näinud ookeanidest und.
Lind uurib mind hoolega.
Mina uurin teda vastu.
Erilise põhjuseta arvan ma,
et võib-olla me väärime teineteist.
Väljas on päikesepaisteline ilm, lausa kevad.
Taevas on selge, elus.
Mulle meenub, et pean ühe inimesega kohtuma,
kes on selge, kellega koos olen rahulik,
kes laseb kõigel särada.
Enne väljaminekut, mantlit selga pannes
käib peast läbi mõte, et võib-olla siiski
ei vääri ma seda lindu.
Albatrossid tekitavad probleeme.
Nendega pole suurt peale hakata.
Neid ei saa loomaaeda ära anda.
Talitajatel on juba küllalt albatrosse.
Kellegil pole suurt himu teda minult ära võtta.
Mõtlen, et võib-olla sattus see lind valesse majja.
Võib-olla tahtis ta minna mu naabrite juurde.
Võib-olla elab mu kõrval mõni madrus.
Võib-olla kuulub ta mehele ülakorrusel.
Võib-olla kuulub ta tüdrukutele keldrikorrusel.
Kellegi oma peab ta ju olema.
Torman koridori ja hüüan:
„Kelle oma see albatross on? Kas keegi on ta ära kaotand?
Minu toas on üks albatross!”
Kohtan vaid piinlikku vaikust.
Tean, et mees ülakorrusel pole õnnelik.
Tean, et tüdrukud keldrikorrusel uitavad keset mööblit.
Võib-olla üritasid nad temast lahti saada
ja ei tunnista enam omaks.
Võib-olla on nad mulle albatrossi pähe määrinud.
Ma ei taha endale albatrossi; ma ei taha seda lindu.
Pean ühe inimesega kohtuma,
kes on kannatlik, heatahtlik ja terve,
kellel on soojad käed, kelle naeratuse peale
kõik hakkavad puterdama ning ütlevad jah.
Ma ei tahaks, et mu sõber albatrossiga kohtuks.
Albatross sööks need naeratused ära,
sõbra kannatus katkeks
ja lind nokiks tema käsi
kuni nad muutuvad puruvanaks ja hapuks.
Kuigi olen seadnud albatrossilõkse,
kuigi olen teda liimiga pritsinud,
kuigi olen söötnud talle kõikvõimalikke mürke,
elab ta visalt edasi,
see kummaliste varjudega lind,
kes kõige üle heidab oma pimedust.
Kui läheksin kodunt välja, tuleks ta minuga kaasa.
Ta potsataks bussis mu kõrvale
ja põrnitseks kaassõitjaid.
Kui läheksin parki, kiusaks ta muudkui parte
ja kollitaks sõudepaatides paarikesi,
ütleks puudele, et talv on käes.
Politseinikud patsutaksid teda õrnalt, aga küsiksid minult:
„Kas teil albatrossiluba on?”
Morn lind, hukatuslik lind,
ma ei saa midagi parata.
Otsisin tundide kaupa,
aga albatrossitõrje numbrit telefoniraamatus pole.
Võib-olla jääb ta minuga terveks suveks,
võib-olla polegi tal plaanis ära minna.
Kui ta siia jääb, hakkab ta mind painama,
olen kogu aeg võõra linnuga koos.
Juba koputabki sõber uksele,
natuke kannatamatult, kulm kortsus,
ta on pisut kurb ja vihane.
Istun siis ukse taga ja teen albatrossi häält.
Kohutav kisa.
Panen suu lukuaugu juurde ja huilgan nagu albatross.
Siis saab sõber teada,
et mu toas on albatross.
Siis tunneb ta mulle kaasa
ja läheb minema, teades, et ma ei ei saa ust lahti teha.
Ootan siinsamas; võib-olla sähvatab mõni mõte.
On kevad ja muidu on kõik hästi.
Täna hommikul ärkasin üles, albatross toas.
Ja kuniks ta siin on, ei saa ma midagi teha.
Selected Poems, 2007
No comments:
Post a Comment