15.2.19

MANDY KAHN. Grass



ROHI

Tüdrukuna arvasin,
et ükskord on mul juuksed nagu naisel:
lilleseadja ere bukett,
mis jutustab loomulikkusest kasvuhoone peenral,
ja kui midagi muuta ei saagi, saab järele aidata.
Või hoopiski jahe kimp raamatukogust,
mis vaimu asemel õitsele lööb.
Tüdrukuna eelistasin
asjalikku pead – võib-olla oletasin,
et selline mulle kord võrsubki. Nüüd
on pea kasvanud võssa, seal on sitked pulgad, ainult
päike silitab neid, nad murduvad kus juhtub,
kujutades unistust täiusest
nii, nagu nemad seda mõistavad.

Mina olen rohi
ühe kauge puu varjus
kauge nurme peal,
tihedam ja lopsakam
kui mujal.
Ei tea, kas see tuleb mullast või varjust,
või mõnest rauakarva veesoonest
otse maa all.
Vaatan ja imestan nagu sinagi: möödub vaid kuu,
juba jälle on seal mingi pahmakas,
vahel mantel,
vahel kividele langev kosk.
Uudistan
oma peegelpilti
nagu kunagi piilusin sinisesse koopasse
mererannas. Nojah, mõtlesin siis, kivist kardina taga
teeb loodus oma tööd,
punub sõrmedega, loob ja niisutab,
siis jätab rahule.

Glenn Gould’s Chair, 2017

No comments:

Post a Comment