SARLAKPUNANE
Läksime üles veesilma juurde. Silmapilkude vahel arutlesime, kas vihmausside jaoks on taevatähed mõttetud või mitte.
Ja sarlakpunasele andsime uue nime.
Oleme hoidnud teise kätt oma pihkude vahel. Hakkame pihta, kordame seda ja toda vahetpidamata. Päike ja aurude küllus rebivad lõhki kõik lilled, mis me vaatevälja ilmuvad. See on elu, tuletan endale meelde ja lähen naeratades edasi, mõeldes, et ühel kaugel ajahetkel minevikus täitusid mu silmad helkiva umbrohuga nagu postid; justkui öeldes: „Võta, nii võib teha, sa peaksid sellega miskit pihta hakkama.“
No comments:
Post a Comment