RAAMATUKOGU TREPP
Unetutel tundidel
püüdsin kujutleda pudeleid,
mis tuli tühjaks juua.
See rida ei mahtunud tuppa ära,
läksin siis rõdule magama.
Ikka haaras mind surmahirm,
et elan nii kaua,
aga ilma produktita, ainult kahjumiga.
Olen ikka tahtnud olla õmbleja –
nii meditatiivne töö, võid mõttes
kirjutada romaani.
Mõned sõbrannad olid õmblejad –
nägid välja nii originaalsed, aga nüüd
ma selline olla ei tahaks.
Kuigi kõrvus kõlab ikka õmblusmasina lõksumine;
peeni ja toimseid unekangaid
libiseb karedate sõrmede vahelt läbi.
No kui vähegi saab, siis teistes raamatutes –
ei mingit ema ega psühhoterapeuti.
Hommikuti kogunesid raamatukokku
prouad doktorandid, silmis õud,
nutvad lapsed jäeti lasteaeda.
Läksin üles neljasaja-aastasest trepist
ja palvetasin: siin olen mina, igavene doktorant.
Tänan sind, Issand, et ma ei ole selline – ilus, armas ja hea;
tänu ettehooldusele (võib-olla sinu?) ei sündinud ma korralikus peres.
Tänan sind, et ainult igavene rahvas läheb trepist üles,
ja pudelite arvu ei tea keegi.
Tänan sind, et magades öösiti rõdul
lõksuvad mu kõrvus laused romaanist.
Nagu siis, kui lapsena kiikusin puust pedaalil,
ajades ringi terasest ratast.
Kui ma seda romaani kirja ei panegi –
olen vähemalt luku külge õmmelnud.
Tiirutan siin trepil nagu ümber tundmatu telje –
õmblustel, mis elavad kauem kui veresooned.
Singerstraum, 2016
No comments:
Post a Comment