JANIS ELSBERGS. Es eju pa ielu un brīnos

Käin mööda tänavat ja imestan,
miks ma jälgi ei jäta.
Seda teed pidi käisin ka eile.
Eluaeg olen seda teed käinud.

Tagasi vaatamata.
Kardan, et ei leiaks oma varju.

"Oled sa elus?"
küsib äkki üks purjus härrasmees.

"Jajah," vastan kähku.
"Jajah," vastan
nii kiiresti
kui saan.

Rita kafija, 1996

STEIN MEHREN. Vi snakker

ME RÄÄGIME

Me räägime sama keelt, kasutame
samu sõnu, ütleme sedasama samade
asjade kohta. Aga kas me mõistame teineteist
Või ainult teeme nii nagu mõistaks

Sõnad päästavad kaotatu
Kirjutatud keelde kuhu nad ju kadusidki
Sõnad kividel, mis hoiavad surnuid
maa all paigal. Lohutamatud

Keelega on nagu vana majaga
Meil on kapitäis võtmeid
lukkude jaoks, mis ammu välja vahetati
uste jaoks, mida enam olemas ei olegi

Muremüürid, unustamispaigad, haavaarmid
Jumalad teavad, et kasutame sõnu
mistahes otstarbeks peale selle milleks nad loodi
Pole ühtki teist keelt milles seda teada

Imperiet lukker seg, 2004

ROBERT CREELEY. Peace

RAHU

Silmitsed lihakirvest,
vend – pole sõnu.
Anna ainult
gaasi, ja lenda.

Tühi jutt, eks ole,
ega ma nõnda ei räägigi
enam. Hambad
on hellad.

Aga kui ootad veel
ära, ja lööd
endale kõva esemega
vastu pead,

siis taipad, et sinagi
olid kord noor nagu minagi,
jessuke, värdjad
juba tulevad. Kirjutasin

ükskord raamatu, ise
kõrvuni armunud
substantsiaalsetesse objektidesse.
Enam ei ole, võin

lasta siit jalga
või siia tulla
või minna sinna
või siia, viie minutiga.

Pärastpoole. Tahtsin
lihtsalt öelda, et olin
seda või teist, taipad ju isegi,
muud ei midagi, vend.

Later, 1979