JANNIS RITSOS. Πεíνα

NÄLG

Öö sai läbi, suu triiki täis vaikivat vett. Koidikul
säras köierullide peal läbimärg päike.
Näo varjud, mastivarjud, reisid –
olid ja ei olnud ka – nad ei kustutanud meie nälga.

Keegi hõikas mägede tagant, keegi teine
puude tagant; ja veel keegi, ja veel keegi,
kõikjalt loojangu hämarusest – kuhu joosta?
Mis suunas? Ehk hõikasime meie ise? Ja mäed
kasvasid suuremaks ja teravamaks nagu näljase hambad.

Παρενθέσεις, 1946-47

A K BLAKEMORE. is it safe to sleep naked in a hotel room?

KAS HOTELLITOAS ALASTI MAGADA ON TURVALINE?
(kuuldemäng)

ESIMENE HÄÄL:
arvatavasti muretsed suguhaiguste pärast ja tead ka üht-teist sellest, kuidas need ühelt inimeselt teisele nakkavad. võib-olla tead seda oma kogemusest. võib-olla on sul endal mõni suguhaigus ja sa küsid seda altruismist.

TEINE HÄÄL:
tegelikult muretsed sa võõraste pärast. need on inimesed, keda sa ei tunne, aga kes on selles voodis maganud või kunagi magavad. muidugi on tõsi, et mõned inimesed on... ebapuhtad. ainus, kes minu hügieeninõuetele täielikult vastab, kes kindla peale on absoluutselt tasemel, olen mina ise.

KOLMAS HÄÄL:
või oma kallim?

TEINE HÄÄL:
ei, isegi mitte oma kallim.

ESIMENE HÄÄL:
kas kaks inimest üldse saavad teineteist täielikult usaldada?

KOLMAS HÄÄL:
nüüd räägite solipsismist.

ESIMENE HÄÄL:
me oleme realistid.

(paus)

kui teema juurde tagasi tulla, siis voodilinade kaudu suguhaigus ilmselt ei nakka, isegi kui need on räpased. tegelikult te kardate mandavoškasid. praegustel andmetel on kogu maailmas 2 protsenti inimesi kubemetäidega nakatunud, seega võib oletada, et siin rahvarohkes hotellis, keset pulbitsevat internatsionaalset metropoli (väljas kasvavad palmid), on juba maganud keegi, kellel olid kubemetäid, siin selles voodis.

TEINE HÄÄL:
aga kas ta oli alasti? kas ta küsis, kas selles hotellitoas on turvaline alasti magada?

NELJAS HÄÄL:
mitte iialgi pole turvaline.

ESIMENE HÄÄL:
kui voodilinu pole vahetatud, võib nakkuse saada ka mittesugulisel teel. mis puutub kubemetäidesse, ei ela nad kuigi kaua, kui puudub inimkeha soojus.

NELJAS HÄÄL:
aga kes olete teie, et tema üle kohut mõista?


Fondue, 2018

JANNIS RITSOS. Το ίδιο αγκάθι

SEESAMA OKAS

Öö meie vastas justkui lastekodu
fassaad, kahekordne, aknad kinni.

Järgmisel päeval üks naine, puude all,
kisub talla seest okast välja –

sedasama okast, millele astume iga öö.

Παρενθέσεις, 1950-61

GIEDRĖ KAZLAUSKAITĖ. Bibliotekos laiptai

RAAMATUKOGU TREPP

Unetutel tundidel
püüdsin kujutleda pudeleid,
mis tuli tühjaks juua.

See rida ei mahtunud tuppa ära,
läksin siis rõdule magama.

Ikka haaras mind surmahirm,
et elan nii kaua,
aga ilma produktita, ainult kahjumiga.

Olen ikka tahtnud olla õmbleja –
nii meditatiivne töö, võid mõttes
kirjutada romaani.

Mõned sõbrannad olid õmblejad –
nägid välja nii originaalsed, aga nüüd
ma selline olla ei tahaks.

Kuigi kõrvus kõlab ikka õmblusmasina lõksumine;
peeni ja toimseid unekangaid
libiseb karedate sõrmede vahelt läbi.

No kui vähegi saab, siis teistes raamatutes –
ei mingit ema ega psühhoterapeuti.

Hommikuti kogunesid raamatukokku
prouad doktorandid, silmis õud,
nutvad lapsed jäeti lasteaeda.

Läksin üles neljasaja-aastasest trepist
ja palvetasin: siin olen mina, igavene doktorant.

Tänan sind, Issand, et ma ei ole selline – ilus, armas ja hea;
tänu ettehooldusele (võib-olla sinu?) ei sündinud ma korralikus peres.

Tänan sind, et ainult igavene rahvas läheb trepist üles,
ja pudelite arvu ei tea keegi.

Tänan sind, et magades öösiti rõdul
lõksuvad mu kõrvus laused romaanist.

Nagu siis, kui lapsena kiikusin puust pedaalil,
ajades ringi terasest ratast.

Kui ma seda romaani kirja ei panegi –
olen vähemalt luku külge õmmelnud.

Tiirutan siin trepil nagu ümber tundmatu telje –
õmblustel, mis elavad kauem kui veresooned.

Singerstraum, 2016

DOVYDAS GRAJAUSKAS. Žmogus su klausimais

KÜSIMUSTEGA INIMENE

ta küsis kõiksugu küsimusi

nagu väike laps
kes muutub tüütuks – ikka miks ja miks
mis see on, mis mõte sellel on
mida see tähendab
ja milleks seda üldse
vaja on

püüdsime talle kenasti seletada
et mingu siis kuhugi kloostrisse
aga tema ei läinud, vaid vastas –
seal õpitakse ainult vaikima

(tal polnud
vähematki
taktitunnet)

tõsi, korra ta proovis rehabilitatsiooni –
veenis end, et kellelgi polevat õigust
vastata, absoluutset tõde pole olemas
aga siis läks lahti päris põrgu –
ta tahtis kõik tõed kohe teada saada

kõik läksid närvi, veri tõusis pähe
mehed tahtsid talle molli anda
aga naised püüdsid ignoreerida
vaadates teda külmalt ja kalgilt

ometi ei teadnud keegi
mida talle
vastata

Apie reiškinius, 2017

MARILYN CHIN. Composed Near the Bay Bridge

BAY BRIDGE’I JUURES KIRJUTATUD

(pärast ühte pöörast pidu)

1.

Amerigo hoiab sõrme China pulsil.
Poiss, Amerigo, näeb välja nagu tõsine punkar:
turris hari, ogaline kaelarihm, pikad mustad säärikud.
Tüdruk, China, on miniboa ja värske hennaga, teda erutab
uus diasporaa ja seksuaalne vabadus
nimega bondage: “Eks ole, bondage ongi siis
omamoodi vabadus?” küsib ta kurnatult.

2.

Jumal tänatud, öösel polnudki sõda.
Amerigo, kummargil, plõnnib oma kehva kitarri.
Uinunud hiidnaine norskab, suu ammuli,
aga puu otsas laksutab üksildane ööbik.

Vaatan läbi pildi akna, kuidas liiklus
üha libedamalt sujub. Üksindus. Koidik.
Paar metshane lendab lõunasse, ametnikud lähevad koju.

The Phoenix Gone, the Terrace Empty, 1994

CHARLES BAUDELAIRE. Bohémiens en voyage

MUSTLASTE TEEKOND

Eile asusid nad teele. Säravi silmi
läks liikvele prohvetlik hõim. Lapsed
seoti selga: mõned naised
hiivasid põuest pruntis nibud
otsekui juveelid, ahnelt
ja metsikult kiskus neid väikene suu.

Mehed lähevad jala. Astutakse
vankrite kõrval, vööl kiiskavad relvad.
Pisemad on seal sees, emme kaisus.
Meeste pilk aga rändab taevarannal,
silmad rasked, täis sünget igatsust.
Lummutised on kadunud.

Liivaurgu pugenud ritsikas
vaatab nende minekut. Ta laul
kõlab poole valjemini kui enne.

Kybele armastab neid.
Kui nad tulevad, lööb haljendama kõik:
kõrb õitseb, paljas kaljugi voogab,
ja teeliste ees on laialt lahti
tumeda tuleviku tuttav impeerium.

1855

VERONIKA DINTINJANA. Vrabec, skoz bolnišnično okno

VARBLANE, LÄBI HAIGLA AKNA

Nägin, kuidas surm
istus mehe sängiservale ja võttis sussid jalast.
Heitis tema kõrvale –
vererõhk langes,
nägu muutus kahvatuks,
silmisse sugenes hirm.
Ma lendasin ära. Tema elust
ma osa ei võtnud,
siis on ju õige, et ma ei võta osa
ka tema surmast.
Pool tundi hiljem tulin tagasi,
et lõunasöögist järele jäänud
leivaraasukesed nahka pista.

Rumeno gori grm forzicij, 2008

MYRIAM FRAGA. Inventário

INVENTUUR

Valgus: mürdi hingus ja apelsiniõis.

Tuli: sinu vaikne ja vilgas keel, su kuldne
hingeõhk.

Päike: sinu rebasheinast oda nurmel,
viljakõrte rahesadu.

Päev: jaaniussi keha ja lavendli-
lehed.

Välk: märk öö südamikus, püha-
kiri.

Söed: vaikuse sügavik, sinu süsi
nagu metsikud silmad.

Tuhk: see, mis jääb järele kõigest, mis järele jääb.

Fööniks: uuestisündinud laul, paatina, pärand.

Pärimus: see, mis on tehtud valgusest, tulest ja
unustusest.

PABLO GARCÍA CASADO. 1972

1972

paris, texas

miks travis miks see hämar küsimus
miks lagunev maja miks mees miks naine
miks seitsmekümne esimese aasta suvi

mis pidi juhtuma missugune keemia miks
metallurgide streik miks liiklusummik
miks jõudsid nad pärale väsinult ja ikkagi suudlesid

justkui oleks sellest sõltunud minu elu

MAGNÚS SIGURÐSSON. Tunglsljós

KUUVALGUS

In memoriam


Päike on vajunud madalale.

*

Kaevurid ronivad
üksteise järel
maa seest välja.

*

Õhtuvidevikus
põlvitavad jõe kaldal,
joovad pihkudest
ja pühivad otsaesistelt tolmu.

*

Nende kahvatud näod –
20,000 noorkuud
tumedas taevas.

KATHRYN MARIS. Jesus with Cigarette

SIGARETIGA JEESUS

Michael rääkis ühest pildist, kus Jeesus suitsetab
sigaretti. Olevat kuskil Roomas, vist Giotto maalitud.
Mina pole Roomas käinud, aga mõte ei andnud rahu,
võib-olla näeb seda Peckhamis, seal on ju mingi garaaž,
kus vahel tehakse installatsioone. Aga kuskil ei olnud
vana meistri sigaretiga Jeesust. Helistasin Michaelile, tema
on ise suitsetaja, ja rääkisin, et ei leidnud sellist Jeesust.
Ta hakkas naerma. Minu kõrval oli Gabriel, kes ei suitseta,
temagi hakkas naerma ja ütles: “Michael tegi lolli nalja.” Siis
ütles Michael: “Jeesus oleme meie. Kunstnik oled sina.”

The House with Only an Attic and a Basement, 2018

TOR ULVEN. Visst finnes skjønnheten

ILU LEIDUB VIST igal pool. Ma laman voodis, tuli kustutatud, laman ja hingan rahulikult, kui kuulen linnulaulu. Kõigepealt kostub sädistamist akna tagant, pargi poolt, päris lindude sädinat, kuni avastan, et need on tegelikult mu enda kopsud – kui hinge kinni hoian, jääb kõik vait. Suitsetan umbes kolmkümmend sigaretti päevas, kangeid, köhin välja kõvasid limaseid klompe (mis meenutavad millimallikaid või molluskeid, justkui mu sisemiselt rannalt), ja lima loksub bronhides, eriti õhtuti, ning teeb ikka vahel vilistavat häält, mis meenutab linnulaulu. Kopsudel on puude kuju, nii elavadki seal laululinnud. Minu sees on puud sädistavate lindudega. Vaja oleks veel ainult, et kest nende ümbert laiali laguneks.

Fortæring, 1991

ANA GORRÍA. Ariadna olvida el mar

ARIADNE UNUSTAB MERE

Tema nägu naaldub. Kaldast edasi
kõik oli rahu. Lõhn. Ääretus.

Tõed andsid ruumile järele,
õõtsusid õrnalt okste vahel.

Ta hingas külma õhku, mis avanes
kopsudes nagu paberist päike.

Tunda mere valgust, tema koridore.
Jätta maha sool. Minna tagasi koju.

Araña, 2005

HENNING H. BERGSVÅG. Hele verdener av ord

Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.

Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.

Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.

Du er ikke her, 2016

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz

MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932

VÉNUS KHOURY-GHATA. Les arbres qui savaient écrire sont partis

Puud kes kirjutada oskasid läksid ära
muutusid paberiks
nad loevad ilma prillideta hommikust ajalehte
ja söövad õhtust suppi tagasipööratud lehtedega raamatutes
kord aastas saadavad nad metsauudiseid
postiljon ajab ümbrikud segi
„ootan sind mu arm“ kordab sametpehme lõhega mandlipuu
„minu lunastust kehastab põõsalind“ kuulutab kääbuskirss
pilliroog kes peenelt sulge hoiab
lisab tindile lusikatäie roosivett ja joob siis kõik ühe sõõmuga ära

Quelle est la nuit parmi les nuits, 2004

CHRISTIE WILLIAMSON. Trouble

HÄDA

Häda on selles,
et ma meeldin sulle
ja sina mulle
ja kuna me seda ei valinud,
ei saa enam jätta valimata
toda häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et mina olen mina
ja sina sina
ja me oleme täiesti erinevad,
aga vahel tundume samasugused.
Häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et see, mis ma räägin, on tõsi
ja nii peabki olema,
sina oledki ainus,
kellele olen sellest rääkinud.
Häda mulle,
häda sulle.
Häda on selles,
et ma ei kao kuskile,
sest mu meelest võikski elada
ainult sinu pärast,
nii olengi ikka siin
ja tänan sind, et tõid
häda sulle
häda mulle.

Oo an Feddirs, 2014

CHARLES BAUDELAIRE. L'albatros

ALBATROSS

Albatross: see on suur merikajakas.
Sügavike kohal liugleb laev,
laeva kõrval merikajakad, ükskõiksed
reisikaaslased.

Siis lahutab meeskond meelt.
Üks püütakse kinni: nüüd seisab ta tekil,
heledad tiivad sorakil
nagu aerud.

Sinitaeva kuningas! Tiivuline rändur!
Kohmakas, armetu sandike.
Kas ta tõesti oli kunagi ilus?
Vaevalt küll.

Mingi koomiline koletis paterdab
mannetult laudade peal,
keegi mõnitab, topib noka vahele piipu,
keegi tuterdab järel, matkib sammu.

Kas tõesti ta – lendas?

Poeet ongi pilvede prints.
Kui möllab torm, ta tuuseldab ringi
kui tont. Teda lastakse vibust:
halb nali.

Siis seisab ta maa peal. Oi pagulane.
Ümberringi räuskamine, huilged.
Nende tohutute tiibadega
ei saa ju käia.


1859