23.4.18
HENNING H. BERGSVÅG. Hele verdener av ord
Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.
Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.
Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.
Du er ikke her, 2016
Märksõnad:
Carolina Pihelgas,
Henning H. Bergsvåg,
norra keelest,
norra luule
2.4.18
VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz
MINU HÄÄL
Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.
Espadas como labios, 1932
Märksõnad:
Hasso Krull,
hispaania keelest,
hispaania luule,
Vicente Aleixandre
Subscribe to:
Posts (Atom)