RAFAEL SOLER. ¡Lávate las manos!

PESE KÄED!

Hoolitsedes oma arvukate jõnglaste eest
rääkis isa lakoonilistest sündmustest

näiteks dollari langus
või Merkuuri salapärane kaaslane
kõrgem kui meie kuu ja krooniliselt kurb

koos veini ja mulliveega
kallas ta tähtsusetuid uudised
apokalüptilisi sonimusi
muresid mis ikka toovad hukatust

kuulatas kella ja tema lööke
kuulatas ema supitirinas
kuulatas vakstut linase riide all

kahvlit tõstes
kirjeldas ta kaaliumi kasulikke omadusi
forellide substantsiaalset minevikku
viit ilmakaart mis sündisid lõunas

tema peapiiskopi lõualott
ja kokkusurutud terashuuled
tähistasid kõigi jaoks distantsi

siis võõpasime vaniljega
seltsimehi riiulil
igaks juhuks üksteiselt kunagi küsimata
miks

ta vaidles kella ja tema löökidega
igatses ema supitirinas
meie hääle aga summutas vakstu laudlina all.

JOSÉ ALBI. La última pregunta

VIIMANE KÜSIMUS

Taon koputiga uksele. Astun sisse. Vaatan ringi.
Hõikan ennast ega saa selget
vastust. Linde tõuseb lendu
teab kust soppidest, nad võtavad kaasa
pärastlõunase vaikuse. Üks mees
hõikab samuti iseennast
ega saa mingit vastust. Ta kisub üles kõik
põrandaplaadid, meri aga tõuseb tasapisi
ikka kõrgemale. Toas hulbib toole
ja tundmatuid surnukehi,
ükshaaval triivivad need
paokil uksest ja
akendest välja.
Ei, nende seas mind pole. Otsin
asjata. Ega jäägi suurt midagi alles
minu jälgedest, ühest muistsest sõnast,
kahemõttelisest žestist. Mind polegi
mitte kusagil. Mitte keegi ei tea,
kust tagasi tulin või kuhu nüüd jälle lähen.

PABLO GARCÍA CASADO. 1972

1972

paris, texas

miks travis miks see hämar küsimus
miks lagunev maja miks mees miks naine
miks seitsmekümne esimese aasta suvi

mis pidi juhtuma missugune keemia miks
metallurgide streik miks liiklusummik
miks jõudsid nad pärale väsinult ja ikkagi suudlesid

justkui oleks sellest sõltunud minu elu

ANA GORRÍA. Ariadna olvida el mar

ARIADNE UNUSTAB MERE

Tema nägu naaldub. Kaldast edasi
kõik oli rahu. Lõhn. Ääretus.

Tõed andsid ruumile järele,
õõtsusid õrnalt okste vahel.

Ta hingas külma õhku, mis avanes
kopsudes nagu paberist päike.

Tunda mere valgust, tema koridore.
Jätta maha sool. Minna tagasi koju.

Araña, 2005

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz

MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932

ANTONIO GAMONEDA. Un animal oculto

SALALOOM valvab mind videvikus ja tal on minust hale. Ripnevad mädanend viljad, pulbitsevad keha kojad. Peegleid täis topitud haigus, tüütu on sellest läbi käia. Keegi vilistab mu südames. Ma ei tea, kes see on, aga tema lõputu silp on mulle arusaadav.

Mu mõtetes on verd, kirjutan mustadele mälestustahvlitele. Mina ise olengi see imelik loom. Tunnen enda ära: ta lakub armastatud ripsmeid, hoiab oma keelel isalikke aineid. Muidugi, kahtlemata olen see mina: ta laulab hääletult ja on maha istunud, et mõtiskleda surmast, aga ei näe muud kui lampe ja kärbseid ja leinalinte. Mõnikord ta kisendab pärastlõunases tardumuses.

Nähtamatu on valguse sees, aga kas nähtamatuses miski ka põleb? Meie kirik on võimatus. Igatahes, see loom pole nõus agoonias raugema.

Tema püsibki minu sees virgena, kui ma magan. Ta ei ole veel sündinud, ja ometi peab ta surema.

Kui asi on nii, kust kadunud selgusest oleme siis pärit? Kes olematust meenutada suudaks? Mõnusam oleks vist tagasi minna, aga

me astume kõheldes okasmetsa. Pärast viimast ettekuulutust ei tule enam midagi. Nägime unes, kuidas üks jumal meie käsi lakkus: tema jumalikku maski ei näe mitte keegi.

Kui asi on nii,

siis on hullus täiuslik.

Arden las pérdidas, 2004