22.3.22

ILYA KAMINSKY. Maestro

 

MAESTRO

Mis on mälu? see paneb keha hõõguma:
õunaaed Moldovas ja koolimaja pommitatakse

kui pommitatakse koole, on kurbus keelatud
– kirjutan seda praegu ja tunnen oma keha raskust:

tüdrukud karjuvad, 347 häält
loos, kus arst püüab neid päästa, tema käed

jäid müüri alla, ta lapselaps sureb sealsamas –
tüdruk sosistab: Ma ei taha surra, sõin sääraseid õunu.

Ta vaatab tüdruku suud, nagu pime loeks huultelt,
ja karjub: Jää vait! Mina olen akna juures, ma

kutsun abi! ta muudkui räägib
ja räägib, pimedas räägib

Brahmsist, Chopinist, räägib, et lapsi rahustada.
Arst, muidugi, oli mõni aken,

kust paistis tema elu, seal väljas: tomatid kasvasid, pilved möödusid ja kunagi
olime elus; arst, lõksu jäänud käsivarrel papagoi tätoveering,

näeb, kuidas tema lapselapse põsesarnad
pole enam tema põsesarnad, kirurgilise täpsusega

õmbleb ta kokku kannatuse ja armu:
kaks päeva läheb mööda, ta karjub

oma aknasse (akent ei ole) ja kui päästjad
kohale jõuavad, räägib ta Chopinist, Chopinist.

Tal lõigatakse käed otsast, õed ütlevad, et „ kõik on okei“
– minu unenäos ta seisab, pillub tuvidele saia, tuvid kõikjal

ümberringi, linnud tema pea peal ja ta õlgadel,
ja siis ta hüüab: Te ei saa üldse millestki aru!

Ta hingab end magama, linn magab,
sellist linna polegi olemas.

Dancing in Odessa, 2004

8.1.22

MAHTEM SHIFERRAW. Black and Blue













SINAKASMUST

Näeme ookeani esimest korda,
see on must
ja sinakas.

Mina näen musta,
tema sinist.

Öö läbi kuuleme seda häält,
kerget müha, lainemurdu
heledal liival.

Aeg-ajalt käime ikka
ta jalult merekivikesi
korjamas, nühime nende
siledat pinda, suudleme neid
laubale, paneme selgesse purki hoiule.

See on märk:

mõnikord jõuavad nad meie juurde
tagasi, asuvad silmade asemele
ja kõik, mida näeme
on märg:

sinakasmust
kutsub meid sama nimega

ja kui oleme üleni vee all,
siis see, mis meist sai,
jätab meid olema.

Your Body Is War, 2019

2.1.22

ROBERT BLY. After Working











PÄRAST TÖÖD
 
I
 
Pärast mitmeid kummalisi mõtteid –
mõtteid kaugetest sadamatest, ja uuest elust,
tulin tuppa ja nägin kuuvalgust toas pikutamas.
 
II
 
See valgustab õues kõiki puid nagu puhas heli,
tornikellade heli, jää all liikuva vee heli,
heli, mida kurdid kuulevad läbi pealuu.
 
III
 
Tee on meile tuttav; kuuvalgus
ülendab kõike, sellisel ööl nagu täna
läheb tee aina edasi, kõik on selge. 

Poetry, No 5, 1962

30.12.21

MARIANNE MORRIS. You Poem


 














SINA LUULETUS
 
sina (kõnnid mööda teed)
sina, sina (augulise tiivaga lind)
sina sina sina (miski surub mõtet)
sina sina (ei näinud mis ma olin) sina sina sina
(näed nüüd mis ma olin) sina sina (tühimik
mis lahutab mind minust enesest)
sina sina (üksi olemise hingetõmme)
sina sina sina (mõte taandatud kordamiseks) sina
(jultunud parafraas) sina sina sina (ja mina
parafraseerin) sina (praktika) sina (ei
laula päriselt) sina sina (andeks anda võib
kõike) sina (absoluutselt kõike) sina
(tõmbad jooni mille järgi) sina
(annad andeks, jääd mängule hiljaks) sina
(lahingute lavastus) sina sina (tahad veel enam)
sina sina (ebamäärast vaevatasu) sina sina
(enam ja siis jälle vähem mind) sina (muusika valjeneb)
sina sina (mu mõtted ronivad treppidest üles)
sina sina (paned võimatu raamidesse)
sina sina (igavene katkestus)
 
The On All Said Things Moratorium, 2013

27.12.21

SARAH KIRSCH. Dezember


 












DETSEMBER
 
Ühtki puud ühtki
põõsast. Sünge soo.
Sünge soo ja ei
midagi muud –
 
Pehkinud paadid
kaldal. Kalapead
Kokutavad kassid.

Bodenlos, 1996

13.12.21

MARGARET ATWOOD. At the Translation Conference




TÕLKEKONVERENTSIL

Meie keeles
pole soolisi asesõnu.
Abiks on, kui panna kaanele
seelik või lips
või midagi taolist.

Vägistamise puhul oleks kasulik
teada vanust:
kas tegu on lapse või vanuriga?
Nii saab valida õige tooni.

Meil ei ole ka grammatilist tulevikku:
kõik, mis tuleb, on juba teel.
Aga võib lisada täpsustava sõna nagu homme
või näiteks kolmapäeval.
Me saame aru, mida silmas peate.

Need sõnad on asjade jaoks, mis on söödavad.
Mittesöödavatel asjadel nimesid pole.
Miks peaks neid üldse nimetama?
See käib taimede, lindude
ja seente kohta vandesõnades.

Siinpool lauda
ei ütle naised: ’Ei’.
’Ei’ jaoks on sõna olemas, aga naised seda ei kasuta.
See oleks liialt järsk.
Kui tahta öelda ’ei’, võib öelda ’võib-olla’.
Sinust saadakse aru,
enamasti.

Sealpool lauda on kuus kategooriat:
sündimata, surnud, elusad,
asjad, mida saab juua ning asjad, mida ei saa juua,
asjad, mida ei saa öelda.

On see uus või vana sõna?
On see iganenud?
On see formaalne või kõnekeelne?
Kui solvav see on? Skaalal ühest kümneni?
Kas te mõtlesite selle välja?

Laua kõige kaugemas otsas,
otse ukse kõrval,
on need, kes tegelevad ohtudega.
Kui nad tõlgivad mõne vale sõna,
võivad nad surma saada
või vähemalt vangi sattuda.
Sellistest ohtudest nimekirja pole.
Seda saavad nad teada alles hiljem,

kui lips või seelik polegi enam
eriti tähtsad,
ega ka see, kas nad saavad öelda: ’Ei’.
Kohvikutes istuvad nad alati nurgas,
seljad vastu seina.
Kõik, mis tuleb, on juba teel.

Dearly, 2020

7.12.21

ANNE SEXTON. Yellow


KOLLANE

Kui nad päikese jälle
sisse lülitavad, istutan sinna
alla lapsi. Läidan oma hinge
tikuga ja lasen tal laulda. Võtan
oma kondid ja löön nad läikima. Tõmban
tolmuimejaga kokku oma kopitanud juuksed. Maksan
ära kõik naabri halvaks läinud võlad. Kirjutan
luuletuse pealkirjaga Kollane ja asetan
oma huuled selle alla ja joon ta ära. Toidan
iseend lusikakaupa kuumusega ja
kõik on kodus ja mängivad oma
tiibadega ja planeet võbeleb kõikidest naeratustest ja
enam ei ole kusagil mingit mürki ega katku
taevas on ainult emapuljong
kõikide inimeste jaoks ja me
ei suregi kunagi, mitte keegi meist, kõik jätkub aina
kas pole nii?

23.09.1972

22.11.21

MARTIN GLAZ SERUP. En kvinde jeg kendte sagde engang

 

Üks naine ütles mulle kunagi
ma ei saa oma südant kaheks jagada
aga see oli muidugimõista puhas vale
või samas ei olnud ka, sest too teine sai kõik endale
kõik tahavad istuda akna all
kohvikus, kus kohvi on hea
ja kallis, on esmaspäev
veel ei ole päev ära kulunud
olen käinud jooksmas, pesnud pesu
tühjendanud nõudepesumasinat, viinud lapsed kooli
veel on päevas nii palju võimalusi
olen kuulanud raadiost kliimapöörde kohta, rohelise energia
ja musta kohta, tuul puhub väljas rahvuslikult
puhub tõesti tugevasti, puhub puruks, nagiseb
nii ebamõistlikult
ja üldsegi mitte dramaatiliselt

Endnu er dagen ikke spildt
, 2019

18.11.21

JANNIS RITSOS. Σχεδóν πλυρóτητα


















PEAAEGU LÕPLIKKUS

Tead, surma ei ole olemas, ütles mees.
Tean jah, et olen surnud, vastas naine.
Sinu kaks särki on triigitud ja sahtlis,
ainult üks väike roos on mul veel puudu.

Το μακρινό, 1975

2.11.21

DORIANNE LAUX. Death comes to me again, a girl


 

















Surm tuleb jälle mu juurde, puuvillases aluskleidis tüdrukuna.
Paljajalu, itsitades. Asi polegi nii hull, ütleb ta mulle,
mitte nii, nagu sina arvad: ainult pimedus ja vaikus.

Seal on tuulekellad ja sidrunite hõngu.
Mõnikord sajab. Aga enamasti on õhk
mahe ja kuiv. Istume juustest ja luudest
ehitatud treppide all ja kuulame
elavate hääli.

Mulle see meeldib, ütleb ta, ja raputab juustest tolmu.
Eriti siis, kui nad tülitsevad, ja kui nad hakkavad laulma.

Smoke, 2000