26.11.18
JANNIS RITSOS. Το ίδιο αγκάθι
SEESAMA OKAS
Öö meie vastas justkui lastekodu
fassaad, kahekordne, aknad kinni.
Järgmisel päeval üks naine, puude all,
kisub talla seest okast välja –
sedasama okast, millele astume iga öö.
Παρενθέσεις, 1950-61
Märksõnad:
Carolina Pihelgas,
Jannis Ritsos,
kreeka keelest,
kreeka luule
23.11.18
GIEDRĖ KAZLAUSKAITĖ. Bibliotekos laiptai
RAAMATUKOGU TREPP
Unetutel tundidel
püüdsin kujutleda pudeleid,
mis tuli tühjaks juua.
See rida ei mahtunud tuppa ära,
läksin siis rõdule magama.
Ikka haaras mind surmahirm,
et elan nii kaua,
aga ilma produktita, ainult kahjumiga.
Olen ikka tahtnud olla õmbleja –
nii meditatiivne töö, võid mõttes
kirjutada romaani.
Mõned sõbrannad olid õmblejad –
nägid välja nii originaalsed, aga nüüd
ma selline olla ei tahaks.
Kuigi kõrvus kõlab ikka õmblusmasina lõksumine;
peeni ja toimseid unekangaid
libiseb karedate sõrmede vahelt läbi.
No kui vähegi saab, siis teistes raamatutes –
ei mingit ema ega psühhoterapeuti.
Hommikuti kogunesid raamatukokku
prouad doktorandid, silmis õud,
nutvad lapsed jäeti lasteaeda.
Läksin üles neljasaja-aastasest trepist
ja palvetasin: siin olen mina, igavene doktorant.
Tänan sind, Issand, et ma ei ole selline – ilus, armas ja hea;
tänu ettehooldusele (võib-olla sinu?) ei sündinud ma korralikus peres.
Tänan sind, et ainult igavene rahvas läheb trepist üles,
ja pudelite arvu ei tea keegi.
Tänan sind, et magades öösiti rõdul
lõksuvad mu kõrvus laused romaanist.
Nagu siis, kui lapsena kiikusin puust pedaalil,
ajades ringi terasest ratast.
Kui ma seda romaani kirja ei panegi –
olen vähemalt luku külge õmmelnud.
Tiirutan siin trepil nagu ümber tundmatu telje –
õmblustel, mis elavad kauem kui veresooned.
Singerstraum, 2016
Märksõnad:
Giedrė Kazlauskaitė,
Hasso Krull,
leedu keelest,
leedu luule
18.11.18
DOVYDAS GRAJAUSKAS. Žmogus su klausimais
KÜSIMUSTEGA INIMENE
ta küsis kõiksugu küsimusi
nagu väike laps
kes muutub tüütuks – ikka miks ja miks
mis see on, mis mõte sellel on
mida see tähendab
ja milleks seda üldse
vaja on
püüdsime talle kenasti seletada
et mingu siis kuhugi kloostrisse
aga tema ei läinud, vaid vastas –
seal õpitakse ainult vaikima
(tal polnud
vähematki
taktitunnet)
tõsi, korra ta proovis rehabilitatsiooni –
veenis end, et kellelgi polevat õigust
vastata, absoluutset tõde pole olemas
aga siis läks lahti päris põrgu –
ta tahtis kõik tõed kohe teada saada
kõik läksid närvi, veri tõusis pähe
mehed tahtsid talle molli anda
aga naised püüdsid ignoreerida
vaadates teda külmalt ja kalgilt
ometi ei teadnud keegi
mida talle
vastata
Apie reiškinius, 2017
Märksõnad:
Dovydas Grajauskas,
Hasso Krull,
leedu keelest,
leedu luule
Subscribe to:
Posts (Atom)