BO CARPELAN. Så klär dagen av sig

 

Ja päev riietubki lahti, seab end ööks valmis:
kahtlused riputab aeda tuulduma,
rahu kogub lambi kõrvale toolile kokku,
vaatab end peeglist, nägu nagu kõigil teistelgi –
ikka kaks silma, nina, suu, sugu,
 
ta kummardub, et sõlmida lahti oma üksluised rajad
piki tänavaid, üle platsi, treppidest üles.
Nõjatub, paneb silmad kinni,
laseb õhtul saabuda nagu soojal tekil, mis libiseb üle keha
vaikse hingamisega, lapse häälega.

I det sedda, 1995

BO CARPELAN. De nakna fälten väntar snö

 

Alasti väljad ootavad lund
nii nagu vanad inimesedki, nähes
mulla musti vagusid.
Nad igatsevad näha taeva avardumist,
tähtede lähenemist.
Ja ikkagi on neil hirm.
Vahest jäävad hallid pilved ja
hallid päevad kõigest hoolimata püsima,
lumi, mis lõhnab puhaste linade järele,
rahulikud unenägudeta ööd.

I det sedda, 1995

DAVID HINTON. Moonlit Night. Thinking of My Brothers

KUUVALGE ÖÖ. MÕTLEN OMA VENDADE PEALE

Rännak lõppes hoiatava trummipõrinaga.
Ääremaa kohal kluugutab üksik

metshani. Täna õhtul saab kastest juba valge
härmatis. Kuu helendab meie vana

küla kohal, vennad kes teab kus, pole
kodu, kust küsida, kas mõni on veel elus.

Kirjad ei jõuagi kunagi kohale. Sõda tuleb
ja läheb – siis tuleb jälle tagasi.

The Selected Poems of Tu Fu, 2020
Expanded and newly translated by David Hinton

LOUISE GLÜCK. Snowdrops

LUMIKELLUKE

Kas teate, kes ma olin, kuidas elasin? Teate ju
meeleheidet; küllap
siis teate ka talve tähendust.

Ega ma lootnudki ellu jääda,
maa surus mind alla. Ei lootnud
uuesti ärgata, tunda
oma ihu niiskes mullas
jälle vastavat, meenutades
pärast nii pikki aegu, kuidas varakevade
jäises valguses
uuesti puhkeda –

hirmununa, seda küll, aga taas teie keskel
kisendades jaa riski rõõmuga

uue maailma karmide tuulte käes.

The Wild Iris, 1992

RO MEHROOZ. I wanted to share a cup of tea

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 

kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Eksitee vedas mind seljas; kiskus mu eemale. 

Kaugele, õiget rada ma käia ei saanud. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 

kanget rohelist, mõrudat, kuuma teed. 

Teelehti ostsin, piima ja suhkrut ja kõike, 

aga jäin hiljaks, kuumalt ei saand enam juua. 

Katkine teekann, kinni keeratud gaasipliit, 

saatuse riknenud kookos; jäi ainult koor. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 

kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Tahtsin, et tassi jääks suudlema minu huul, 

aga vasakule vuhises saatus, mis ma nüüd teen? 

Talv, lumi, läbiränd. Mina oma teed ei joonudki. 

Mahe naeratus, sosin kõrvus, mina ei kuulnudki.

Modern Poetry in Translation, No.2 2020

HENNING H BERGSVÅG. Du går ikke ut lenger

Sa ei käi enam väljas. See pole valgus, mis sind hirmutab. Lürbid seda ahnelt endasse, igat grammi. Alates hetkest, mil ma näen, kuidas sa hommikul silmad avad ja sirutad käe öökapile sigareti järele.

Päike tagaaias on kõrgel majade kohal. Pildistad silmadega tema liikumise igat millimeetrit, aga endale ei jäta midagi. Ühtki sõna sellest ei imbu sinu kirjatöösse. Kust kogu see valgus küll tuleb?

Dette er ikke et stille sted, 2020

ILYA KAMINSKY. We Lived Happily during the War

MEIE ELASIME SÕJA AJAL HÄSTI

Ja kui pommitati teiste maju, siis

protestisime,
aga mitte piisavalt, olime küll vastu, aga mitte

piisavalt. Olin
voodis, voodi ümber varises Ameerika:

üks nähtamatu maja teine nähtamatu maja kolmas nähtamatu maja –

viisin tooli õue ja vaatasin päikest.

Kuus kuud
oli kestnud rahamaja hukatuslik valitsusaeg

rahatänaval rahalinnas rahariigis,
me suures rahariigis, ja meie (andke meile andeks)

elasime sõja ajal hästi.

Deaf Republic, 2019

ADELAIDE IVÁNOVA. A mulher casada

ABIELUNAINE

istun
ringis
nii nagu
üritusel
kohane
kulistan
veini
oliivi-
kivid
panen
kõrvale
haldan
oma
fertiilset perioodi
teesklen
et olen
registreeritud
vaktsineeritud
ilus
koduloom
ülistan
banaalsusi
osalen
vestluses
lähen ära
viiakse koju
sõidan tummalt
peas keerlevad
väiksed asjad
seks
bikiinid
žiletid
reisid
oliivid
salvrätid
munad
magusad mandlid
jääkarud.

o martelo, 2016