PIERRE LOUŸS. Roses dans la nuit

ROOSID ÖÖS

Kohe kui taevasse tõuseb öö, ongi maailm meie, ja jumalate oma. Kõnnime põldudelt allikale, hämaraist saludest lagendikele, kuhu meid viivad meie paljad jalad.

Väikeste tähtede särast on küll, meile, väikestele varjudele. Vahel leiame madalate okste alt mõne magava emahirve.

Aga hurmavam kõigest on öösel üks koht, mida teame ainult meie, ja see meelitabki meid läbi metsa: müstiline roosipõõsas.

Sest pole ju maa peal midagi jumalikku, mis oleks võrdne rooside lõhnaga öös. Ja ometi, miks ei jäänud ma sellest iialgi purju, siis kui olin veel üksi?

Les Chansons de Bilitis,1894

FRANCIS PONGE. Justification nihiliste de l'art

KUNSTI NIHILISTLIK ÕIGUSTUS

Vaat mida Seneca mulle täna rääkis:

Arvan, et eesmärgiks on hävitada täielikult maailm, inimeste eluase, linnad ja põllud, mäed ja meri.

Mõte läheb kõigepealt tulele, ja tuletõrjujad on sel juhul säilitajad. Neile võib ette heita, et nad kustutavad püha hävituse tuld.

Nende pingutused tuleks tühistada. Ja kuna meil on absoluutne vaim, püüame kasutada nende endi „vahendit“: proovime süüdata vett, mere põlema panna.

Aga tuleb veel reetlikum olla. Tuleb osata reeta ka iseenda vahendid. Hüljata tuli, mis on vaid sädelev instrument ega saa veele vastu. Minna abivalmilt tuletõrjujate juurde, nagu tahaks neil aidata mõnda tulekahju kustutada. Siis aga hävitada kõik vee enese väel. Uputada kõik.

Hävitustöö eesmärk ongi saavutatud, tuletõrjujad ennast ise uputanud.

Katastroof muudab sõnad naeruväärseks, – me lihtsalt kuritarvitame sõnu.

Proêmes, 1948

PAUL VALÉRY. La voix étrange de celui qui dort

Magaja imelik hääl ja see, mida ta ütleb, toovad mõttesse inimese, kes tahaks midagi teha, aga suudab liigutada ainult tervet oma keha, mitte kätt ega käsivart, – see moodustabki ligukaudu kogu tema iha, liikudes massina. Tal ei ole midagi piisavalt peent, et oma eesmärgini jõuda.

Ja sellise magaja jõuetusega on võrreldav too lakkamatu jõuetus, mida tunneme siis, kui oleme just jõudmas (näiteks) ühe mõtteni, mis meid rahule ei jäta. Meie vaimsed ihuliikmed on liiga tömbid, et sellest kinni haarata – See on mälestus, mida täpsustada ei õnnestu. See on vaev, mida analüüsiga lõpetada ei õnnestu. See on ideaal, kaunis värsirida, millele ligineda ei õnnestu.

Seepärast ongi sisemine tahe vahendite poolest nii vaene, seepärast ongi nii raske teda oma eesmärgile suunata, seepärast kasutab ta alatasa nii kaudseid ja mannetuid võtteid. Eesmärk on täiesti selge, ja ained on minus olemas; aga pole mitte ühtegi tegu, mis võiks need ained minu kõige ägedamale ihale allutada. Tuleb söösta juhuse poole, tabada healoomulist ööd, loota ajale, unustusele... loota tervele reale asjadele, et tekitada täpne modifikatsioon, mille elemendid kõik on juba siin.

Poésie perdue, 2000 (1918)

TAO YUANMING. 責子

 

ETTEHEITEID MU POEGADELE

Mu oimudel on valged kiharad
ja lihasedki pole enam sitked.
Viis poega on mul, aga ükski neist
ei hooli pintslist ega paberist.
A-Shu sai teist kaheksa aastat täis,
aga nii laiska pole enne nähtud.
A-Hsüan peaks alustama õpinguid,
aga raamatute poole ta ei vaatagi.
Yuan ja Tuan on nüüd kolmteist,
aga ei tea, palju teeb seitse pluss kuus.
Ja T’ung-tzu on varsti kümnene.
Teda huvitavad pähklid ja pirnid.
No kui taeva tahe on selline,
upun parem veiniklaasi.

Viipyilevät pilvet, 2016

Suomentanud Pertti Nieminen

MAHTEM SHIFERRAW. Black and Blue

SINAKASMUST

Näeme ookeani esimest korda,
see on must
ja sinakas.

Mina näen musta,
tema sinist.

Öö läbi kuuleme seda häält,
kerget müha, lainemurdu
heledal liival.

Aeg-ajalt käime ikka
ta jalult merekivikesi
korjamas, nühime nende
siledat pinda, suudleme neid
laubale, paneme selgesse purki hoiule.

See on märk:

mõnikord jõuavad nad meie juurde
tagasi, asuvad silmade asemele
ja kõik, mida näeme
on märg:

sinakasmust
kutsub meid sama nimega

ja kui oleme üleni vee all,
siis see, mis meist sai,
jätab meid olema.

Your Body Is War, 2019

VÉNUS KHOURY-GHATA. Celui qui pénètre par effraction dans le jardin malade

Kui haigesse aeda jõuga sisse murda hakkab voolama kase valge veri

lehekülg läheb põlema kui värvid punaseks tüdruku juuksed kes haigele aiale selja pöörab
suitsudest tuhmub lambi helk
tuleb õhtu ja seinte meeleolu tumeneb
sa arvad et see on katus aga vihmad ainult ripuvad õhus
ja kõhklejad hinged tuules värelev pesu

Homme
pole lehekülg enam lehekülg pliiatsi haarab maa ja see mureneb su jalge ees

Le livre des suppliques, 2015

DAVID HINTON. Moonlit Night. Thinking of My Brothers

KUUVALGE ÖÖ. MÕTLEN OMA VENDADE PEALE

Rännak lõppes hoiatava trummipõrinaga.
Ääremaa kohal kluugutab üksik

metshani. Täna õhtul saab kastest juba valge
härmatis. Kuu helendab meie vana

küla kohal, vennad kes teab kus, pole
kodu, kust küsida, kas mõni on veel elus.

Kirjad ei jõuagi kunagi kohale. Sõda tuleb
ja läheb – siis tuleb jälle tagasi.

The Selected Poems of Tu Fu, 2020
Expanded and newly translated by David Hinton

LOUISE GLÜCK. Snowdrops

LUMIKELLUKE

Kas teate, kes ma olin, kuidas elasin? Teate ju
meeleheidet; küllap
siis teate ka talve tähendust.

Ega ma lootnudki ellu jääda,
maa surus mind alla. Ei lootnud
uuesti ärgata, tunda
oma ihu niiskes mullas
jälle vastavat, meenutades
pärast nii pikki aegu, kuidas varakevade
jäises valguses
uuesti puhkeda –

hirmununa, seda küll, aga taas teie keskel
kisendades jaa riski rõõmuga

uue maailma karmide tuulte käes.

The Wild Iris, 1992

RO MEHROOZ. I wanted to share a cup of tea

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 

kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Eksitee vedas mind seljas; kiskus mu eemale. 

Kaugele, õiget rada ma käia ei saanud. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 

kanget rohelist, mõrudat, kuuma teed. 

Teelehti ostsin, piima ja suhkrut ja kõike, 

aga jäin hiljaks, kuumalt ei saand enam juua. 

Katkine teekann, kinni keeratud gaasipliit, 

saatuse riknenud kookos; jäi ainult koor. 

Tahtsin istuda maha, juua koos sinuga tassi teed, 

kanget rohelist, tummist, suhkruga teed. 

Tahtsin, et tassi jääks suudlema minu huul, 

aga vasakule vuhises saatus, mis ma nüüd teen? 

Talv, lumi, läbiränd. Mina oma teed ei joonudki. 

Mahe naeratus, sosin kõrvus, mina ei kuulnudki.

Modern Poetry in Translation, No.2 2020

CYNTHIA CRUZ. Porcelain Pillow in the Form of a Theater

PORTSELANPADI TEATRI KUJUL

Auk taevas tuli minu juurde

sosistas ja ma ütlesin

ei. Ma ei
kuule seda.

Aga ta sosistas, tal olid kollased
sõrmused ja karjade kaupa vastuseid.

Sada aastat elasin maa-alustes kongides,
hulkudes pikalt üles-alla mööda rõskeid treppe.

Ja sosistaja
tuli jälle tagasi.

Ja mina ütlesin, ei

ma ei hakka rääkima.

Ja seekord tulid kõrbeloomad minu juurde
istusid mu kõrvale

aga nad ei hakanud mind armastama.

Ja siis tuli taeva kuningas
ja kuu keerles nagu vurr.

Ja mina läksin lõputu rongkäigu lärmi ja kellamängu sisse,
kõrbeloomad minu taga langesid karjade kaupa,

otsekui lööve, kohutav hüljatud vastus,
karusnaha ja luksuse lõputu rong.

Wunderkammer, 2014

ERICA JONG. The Stone People

KIVIRAHVAS

Inimesed, kes elust eriti
ei hooli,
kes veavad oma keha lihtsalt harjumusest
siia-sinna,
kes nälga tundmata
täidavad suu,
kes muudkui lähevad, minemata kuhugi,
kes armastuseta kepivad
ja vimmata vihkavad –
sest mis salata, nad on ju elus
ainult juhuse tõttu,
sest mis salata, ega nad kunagi
sündida tahtnudki,
sest mis salata, nemad ei järgi
oma tähte.

Nemad ongi kivirahvas.
Nende nahk on varjude värvi.
Nad seisavad üllatunult nagu kujud skulptori hoovis.
Sinu armastust nad ei taha.
See neid ei päästaks.

Kui mõni lennuk vahel puruks kukub,
laulavad just nemad
üht habrast laulu leegitseva mootori taustal.
Pärast autoõnnetust leitakse nende naeratavad laibad.
Lume alt leitakse nende jäätunud naeratused.

Nüüd avan oma peo
õhule ja veele.
Nüüd kustub mu meelest isegi mälestus valust.
Nüüd unustab mu käsi,
kuidas tõmbuda rusikasse.
Nüüd olen kerge,
mu peopesas surm.

Loveroot, 1975

MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol

Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène, 2009

CYNTHIA CRUZ. The Invisible Kingdom

NÄHTAMATU RIIK

Üle Orinoco jõe,
läbi mustade väljade,
kus vanasti asus Eeden.

Tulekahju magasin maha,
nagu kuninganna
klaasist kandetoolis,

siis pandi mind murule pikali
ookeanist välja
tiritud lapsena.

Kolm naist tuli hommikul lauluga.
Nad lõikasid mu kõhu kopsu lõhki,
aga seal polnud ühtegi beebit,

ainult roheline merevaht ja kallis-
kividega inkrusteeritud vihmaussid.
Need sõnad, see kohutav laul.

Wunderkammer, 2014

WILLIAM BLAKE. Tyger

TIIGER

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades. Leekivad vöödid
otsekui tuli: kes
su ometi tegi?

Sina, tiiger: tema, surematu,
üks käsi, üks silm
ja õudne sümmeetria.

Sügavuste sügavused, taevaste taevad,
seal läideti sinu silmade tuled,
kuid kes pistis tulle käe?

Metsikult leekivad tiivad, metsikud õlad,
metsiku kunstiga põimiti su süda,
kuni see põksuma hakkas.

See õudne käsi.
Jalgade košmaar.
Sepavasar, kett ja hõõguv ääs,
kus mulksus su aju,
alasi otsekui hirmuunenägu.

Siis heitsid tähed ülalt oma piike
ja taevas uppus nende pisaraisse.
Aga tema? Kas ilmus ta huulile
naeratus, nähes sind?
Kas lambukesegi tegi tema?

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades, leekivad vöödid
otsekui tuli: sina, tiiger,
tema, surematu,
ja õudne sümmeetria.

Songs of Experience, 1794

NICK LAIRD. Grenfell

GRENFELL
i.m.

Palun hinnake, kuidas te kogesite oma kogemust.
Kas olete sellega üldiselt rahul; enam-vähem
rahul; neutraalne; rahulolematu; või üldse mitte rahul?
Kas soovitaksite meie ettevõtet oma sõbrale?

Kas võiksite öelda, et õhtuvalguse langemine pilve-
lõhkujale aitab teha teid õnnelikuks või üldse
mitte? Kas võiksite öelda, et kõik liidu liikmed
on mustas masenduses? Kui peaksite hindama

tundides, kui kaugel me sellest veel oleme?
Kui oskate, palun kirjeldage üksikasjaliselt
struktuuri, milles te sündisite, varasemaid visandeid,
tekstuuri, neid eneseasutusi, mis teie sees

oma päevi veedavad, ja kui olete märkinud
soo, vanuse, rassi, religiooni, seksuaalse sättumuse,
saavutused hariduse alal ja leibkonna kogusissetuleku,
võib öelda, et tunneme teineteist juba piisavalt

ega karda tunnistada, et mõistame neid puhtalt
juhuslike seisunditena, sest ihasid saab alati kaardistada
võõraste peal, ilma eranditeta. Kõik kehad on
vesikehad, see ei olene kokkulepitud tingimustest

ega energiast, mis on mateeriale määratud.
Palun hinnake oma viimast reaalset päeva kümne
palli süsteemis, kus üks on surmavalt igav ja
kümme keerab kontrasti maksimumi peale.

Kuidas te meie klienditoega rahule jäite?
Palun hinnake, kuidas võiks kirjeldada selle
viimaseid minuteid. Tühjale alale võite
lisada oma isiklikud kommentaarid siin

ja kõigil järgnevatel lehekülgedel.

Feel Free, 2019

ANDRÉ BRETON. Non-lieu

MITTEKOHT

päevakunst ja öökunst
haavade tasakaal mille nimi on Vabandage
punane ja tundlik tasakaal raske nagu linnu lend
kui tühjade kätega ratsanikud kel lumest kael
ajavad auruvankreid üle nurmede
see lakkamatult hulluv tasakaal seda ma näengi
näen ühte viisakat iibist
kes naaseb mu südame kinninööritud järvelt
unerattad nõiuvad mõnusaid roopaid
mis kerkivad kõrgele all nende kleitide merikarbid
ja mere kohal kargleb ehmatus
mine nüüd armas koit ära unusta midagi mu elust
võta kaasa need roosid mis peegelkaevudes ronivad
võta isegi paelad mis hoiavad veetilku ja köietantsijate samme
päevakunst ja öökunst
olen akna peal väga kaugel õudust täis linnas
möödub mehi korrapärases rütmis kõigil torukübar peas
nagu vihmasid mida ma armastasin
kui päike paistis ja ilm oli nii ilus
„Jumalaviha juures“ on ühe kabaree nimi kus ma eile käisin
kirjutatud heledale põhjale tähed ise kahvatumad veel
aga klaaside taga liuglevad merenaised
on liiga õnnelikud et midagi karta
siin pole iialgi ühtki laipa ikka vaid asitõenditeta atentaat
ei iialgi taevast ikka vaid vaikus
ei iialgi vabadust muidu kui vaid vabaduse pärast

Le revolver à cheveux blancs, 1932

ADONIS. La blessure

HAAV

1
Tuule käes magavad lehed
on haava purjelaev
Habras aeg on haava uhkus
ja me ripsmete all turnivad puud
on haava järv

Haav on sild et maale tulla
kui haigutab haud
kui kannatus pikale venib
me surma ja armastuse kallaste vahel
Ja haav on märk –
ta on läbipääs

2
Piinatud helinate keelele
jätan haava hääle
Kaugelt tulnud kividele
põuailmale, kõrbele
jää kanderaamil veetavale ajale
süütan haava tule
Ja kui minu riietes hõõgub ajalugu
kui mu raamatutes puhkevad sinised küüned
ja ma kisendan päevale:
Kes oled sina, kes sööstsid mu märkmetesse
mu neitsilikule maale?
kuulen üht häält, mis kuulutab:
Mina olen haav, mis sünnib ja kasvab
su ahtas ajaloos

3
Nimetasin su pilveks
oi haav, teelemineku turteltui
Nimetasin su suleks ja raamatuks
ja hakkan nüüd pidama kahekõnet
allaneelatud keelega
saartel mis kohe lähevad rändama
muistse languse arhipelaagist
Hakkan nüüd õpetama kahekõnet
palmidele ja tuulele
oi haav, teelemineku turteltui

4
Kui mul oleks ruumi sadamatele
une ja peeglite maal
kui mul oleks laev
kui mul oleks linna varemed
kui mul oleks linn laste
ja pisarate kodumaal
oleksin kõik selle haavale kokku toonud
et sellest saaks laul nagu piik
läbi puude, kivide ja taeva
sametpehme laul nagu vesi
mahalöödud ja tõrges nagu võit

5
Tule vihmana üle meie kõrbete
oi une ja igatsusega ehitud ilm
Tule ise, aga raputa meid
sest oleme ju haava palmipuud
murra meile kaks oksa
haava vaikuse armunud puudelt
puudelt mis haava hoiavad
sõrmed ja ripsmed koos

Oi une ja igatsusega ehitud ilm
kes sa mu lauba karile sööstad
selge kujuga nagu haav
ära ligemale tule – sinust ligemal on haav
ära ahvatle mind – sinust kaunim on haav
Ja see võluvägi mis kiirgab su silmist
ülimatesse valdadesse
jääb haavast ikkagi kaugele
Haav läks juba mööda
jätmata ühtegi saart
ega peibutavat loori

Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski

RAYMOND CARVER. The Baker

PAGAR

Siis tuli linna Pancho Villa,
poos linnapea üles
ja kutsus vana põdura vürst Vronsky
endaga õhtust sööma.
Pancho tutvustas oma uut tüdrukut
ja selle meest, kellel oli valge põll ees,
näitas Vronskyle püstolit
ja palus siis vürsti jutustada
õnnetust pagulaspõlvest Mehhikos.
Pärast hakati rääkima naistest ja hobustest.
Asjatundjad olid mõlemad.
Tüdruk itsitas
ja keerutas Pancho pärlmutrist
särginööpe, kuni see
keset ööd äkki magama jäi,
pea lauale vajunud.
Mees lõi risti ette
ja hiilis majast välja, saapad käes,
andmata vähematki märku
ei oma naisele ega Vronskyle.
See nimetu mees, kes paljajalu ja
alandatuna püüab oma elu päästa, ongi
selle luuletuse kangelane.

Fires, 1983

LORNA CROZIER. The Motionless Angel

LIIKUMATU INGEL

Hobune on juba nii kaua
lume sees seisnud,
tema tuulepoolne külg
on valge, teine aga
must.

Valge hobune
läheb tuulega kaasa.

Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.

Nüüd võivad kõik
sealt otse läbi minna
ja kaduda.

Inventing the Hawk, 1992

MANDY KAHN. Grass

ROHI

Tüdrukuna arvasin,
et ükskord on mul juuksed nagu naisel:
lilleseadja ere bukett,
mis jutustab loomulikkusest kasvuhoone peenral,
ja kui midagi muuta ei saagi, saab järele aidata.
Või hoopiski jahe kimp raamatukogust,
mis vaimu asemel õitsele lööb.
Tüdrukuna eelistasin
asjalikku pead – võib-olla oletasin,
et selline mulle kord võrsubki. Nüüd
on pea kasvanud võssa, seal on sitked pulgad, ainult
päike silitab neid, nad murduvad kus juhtub,
kujutades unistust täiusest
nii, nagu nemad seda mõistavad.

Mina olen rohi
ühe kauge puu varjus
kauge nurme peal,
tihedam ja lopsakam
kui mujal.
Ei tea, kas see tuleb mullast või varjust,
või mõnest rauakarva veesoonest
otse maa all.
Vaatan ja imestan nagu sinagi: möödub vaid kuu,
juba jälle on seal mingi pahmakas,
vahel mantel,
vahel kividele langev kosk.
Uudistan
oma peegelpilti
nagu kunagi piilusin sinisesse koopasse
mererannas. Nojah, mõtlesin siis, kivist kardina taga
teeb loodus oma tööd,
punub sõrmedega, loob ja niisutab,
siis jätab rahule.

Glenn Gould’s Chair, 2017