Magaja imelik hääl ja see, mida ta ütleb, toovad mõttesse inimese, kes tahaks midagi teha, aga suudab liigutada ainult tervet oma keha, mitte kätt ega käsivart, – see moodustabki ligukaudu kogu tema iha, liikudes massina. Tal ei ole midagi piisavalt peent, et oma eesmärgini jõuda.
Ja sellise magaja jõuetusega on võrreldav too lakkamatu jõuetus, mida tunneme siis, kui oleme just jõudmas (näiteks) ühe mõtteni, mis meid rahule ei jäta. Meie vaimsed ihuliikmed on liiga tömbid, et sellest kinni haarata – See on mälestus, mida täpsustada ei õnnestu. See on vaev, mida analüüsiga lõpetada ei õnnestu. See on ideaal, kaunis värsirida, millele ligineda ei õnnestu.
Seepärast ongi sisemine tahe vahendite poolest nii vaene, seepärast ongi nii raske teda oma eesmärgile suunata, seepärast kasutab ta alatasa nii kaudseid ja mannetuid võtteid. Eesmärk on täiesti selge, ja ained on minus olemas; aga pole mitte ühtegi tegu, mis võiks need ained minu kõige ägedamale ihale allutada. Tuleb söösta juhuse poole, tabada healoomulist ööd, loota ajale, unustusele... loota tervele reale asjadele, et tekitada täpne modifikatsioon, mille elemendid kõik on juba siin.
Poésie perdue, 2000 (1918)
