31.10.13

YAHYA HASSAN. Plastikblomst



PLASTMASSIST LILL

selles korteris mis ma maha põletasin
sõime alati põrandal
isa magas elutoas madratsi peal
minu nooremad õed-vennad
jagati korteri peale laiali
üks arvuti taha
üks põrandale roomama ja üks ema juurde kööki
kui sa oma õdesid-vendi veel kiusad
panen ma su põlema
ütles ema ja vibutas isa välgukat
aga kui ta selle käest ära pani
jõudsin ma temast ette
pistsin välguka tasku läksin süüdlaslikul sammul
ja istusin radiaatori ja diivani vahelisse nurka maha
lasin leegil suudelda plastmassvart
istusin seal nii kaua kui sain
siis tõmbusin eemale ja vaatasin esmalt leeke
seejärel isa
ja mõtlesin et kõige parem oleks tal lasta magada
aga siis tuli ema karjudes
ja isa ärkas üles enne kui oleks võinud talle palveid lugeda
leegid võtsid võimust
isa roomas aluspükste väel treppidest üles
karvane nagu gorilla
ja hoiatas kõiki meie trepikoja tamileid
läksime alla keldrisse tuletõrjet ootama
ainuke asi mis me uude koridori kaasa võtsime
oli musta värvi telekas paar aastat vana
tagumine osa sulanud
ära põlesid mu kõige varasemad lapsepõlvemälestused
laotasin maha nii palju ajalehti
et peaaegu kogu põrand oli kaetud
vaatasin kõiki neid sõnu ja pilte
kuni mulle toodi süüa
kui isa oleks näinud sõnu nagu seks või munn
või mõne kergelt riides skandinaavia tüdruku pilti
mis oleks uskmatule meeltmööda olnud
oleks ta selle välja rebinud või ajalehe tagurpidi keeranud
aga vana-aasta õhtul istusime kõik koos laua taga
seal oli ketšup ja koola ja nuga ja kahvlid
kui tuju liiga heaks läks andis ta paar kõmmu
aga muidu oli see täiesti tsiviliseeritud söömaaeg

Digter, 2013

4.10.13

GLORIA GERVITZ. Espiral de ecos



Kajade spiraal
Peegelpilt
Oleme see mida mõtleme
Üks mõte teise järel
Sookured tulevad tagasi
nende tiivad vallandavad vaikuse
ootamatud valged õied tühjas taevas
Keskpäeval linnades
kui mäed hingavad kuuma käes nagu merevaik
alati lõuna poole, sinna kus ei juhtu midagi
Eelistan oma väljamõeldisi hoida ja tõeliselt olemasolevast teadmatusse jääda
parem näha unes et olen surnud kui surra kõikides unedes mis mu välja mõtlevad
Vaatame teineteist
Näen silmi mis võiksid olla ükskõik kelle silmad
Jään jälle magama. Und enam ei näe. Valgus rudjub puid
puude karjumine päeva teramikul kurdistab
Pärastlõuna räägib ikka sedasama, see paus ei puhke
kesk ainust tõelist eluruumi, hetkelist geomeetriat
Jahedas aniisihõngus aeglane ahistav unetus
Mesilaste päike murrab laineid, päev on tihke
Kui vanaema roosipärga loeb, sajab vihma
Kui vend mulle kaddišit loeb, sajab vihma
Iga päevaga jään aina kaugemaks ega tea mida teha. Ma ei pääse iseendast välja
ainult iseenda kaudu tean ja tunnen kõiki teisi
väljamõeldis mis igal hommikul pihta hakkab kui mina õpin ühtesoodu ärkama
ja taas endaks saama, üheks paljudest naistest kes minu sees elavad
Aga kui ärkaksingi igaveseks?
Hommik hajub. Kuumad vaikusehetked, teritatud ruumid
põgusad struktuurid, ristkülikud

Migraciones, 2004