LAURA ACCERBONI. Ieri il bambino più alto

Eile pani
kõige pikem poiss
hambusse kivi
ja hakkas järama.
Ta näitas
oma emale
mida suudab suu
ekstreemsetes oludes
ja et hävinud kodu
on hävinud kodu.
Eile panid kõik kõige pikemad poisid
oma vaenlased nälgima
ja korjasid ruttu mänguasjad kokku.
Nad näitasid emadele
mis on kord
ja surnute distsipliin.
Siis lippasid
käsi pesema
ja uudiseid
kuulama
unelaulu vormis.

La parte dell’annegato, 2015

SØREN ULRIK THOMSEN. For hver gang vi sås

Alati kui teineteist nägime
mõnikord et kuulata eesti muusikat

ja vaadata lindude
väikeseid tõlkimatuid kirjamärke tuules

varisesid sinu luud mantli sees
jälle natuke sügavamale

aga kuna pilgud ja hääl
ja isegi sinu käed

hõljusid ikka õhus

on nüüd peaaegu sama võimatu
kujutleda et sind pole enam olemas

kui kunagi oli mõelda
et sa käid ikka veel Nørrebrol ringi.

Rystet spejl, 2011

INGEBORG BACHMANN. Alles verloren, die Gedichte zuerst

Kõik on kadunud, kõigepealt luuletused,
siis uni, seejärel päev, ja siis kaob kõik
muu; kaob see, mida päev endas kätkes,
ja mida kätkes öö; ja kui miski ei saa enam
kaduda, kaob ta ikka, kaob üha edasi,
kuni alles jääb vähem kui eimiski, isegi mind
ennast ei jää, ja miskit polegi enam.

Tuleb taas taganeda sisemaale
kõikide kindlate aastate ja nähtud paikadega,
mis püsivad ikka veel silme ees, kui maad
enam ei ole, ega häbi, seal
tagapool, kus on veel ruumi,
avarusi tuvidele, mida piiravad
kulliküünte sõõrid õhus, vaikivaid
ja heledaid avarusi hüüdekaugusel temast
saabumine, vaigistaja.

Vaigistatule jääb üksildus
oma silmnähtava võrguga,
mis koob hullust õrnalt kookoniks,
kuni sellest saab klaasist hotell.

Gedichte 1962-1963

MARK STRAND. In Celebration

TÄHISTADES

Istud toolil, sind ei puuduta miski, sa tunned kuidas
vana mina jääb veel vanemaks minaks, kujutled
ainult vee kannatlikkust, kivi tüdimust.
Mõtled, et vaikus on lisaleht,
mõtled, et miski pole hea ega halb, isegi
mitte pimedus, mis täidab kogu maja, sina aga
vaatad lihtsalt pealt. Oled seda ennegi näinud. Sõbrad
käivad aknast mööda, näod kahetsusest määrdunud.
Tahaksid lehvitada, aga ei suuda kätt tõsta.
Istud toolil. Pöörad maavitsa poole, mis levitab
maja ümber mürgist võrku. Maitsed
äraoleku mett. See jääb ikka samaks, ole kus
tahes, ikka samaks, kui hääl kõdunebki enne
keha, või keha kõduneb enne häält.
Tead, et iha viib üksnes kurbuseni, et kurbus
viib saavutuseni, mis viib tühjuseni.
Tead, et see on midagi muud, et see
on tähistamine, ainuke tähistamine,
et kui sa loovutad enese eimiskile,
saad terveks. Tead, on rõõm tunda, kuidas
kopsud valmistuvad tuhakarva tulevikuks,
seepärast ootadki, vahid ja ootad, ja tolm langeb maha
ja lapsepõlve imelised tunnid ekslevad pimeduses.

The Story of Our Lives, 1973

ELIS BURRAU. Hjärta

SÜDA

ajalehest
kuhu vahel kirjutan
lahkub tegevdirektor

ta saadab kõigile
kaastöölistele meili

mõned vastavad
südamega

kas peaksin vastama
südamega