MARK STRAND. In Celebration

TÄHISTADES

Istud toolil, sind ei puuduta miski, sa tunned kuidas
vana mina jääb veel vanemaks minaks, kujutled
ainult vee kannatlikkust, kivi tüdimust.
Mõtled, et vaikus on lisaleht,
mõtled, et miski pole hea ega halb, isegi
mitte pimedus, mis täidab kogu maja, sina aga
vaatad lihtsalt pealt. Oled seda ennegi näinud. Sõbrad
käivad aknast mööda, näod kahetsusest määrdunud.
Tahaksid lehvitada, aga ei suuda kätt tõsta.
Istud toolil. Pöörad maavitsa poole, mis levitab
maja ümber mürgist võrku. Maitsed
äraoleku mett. See jääb ikka samaks, ole kus
tahes, ikka samaks, kui hääl kõdunebki enne
keha, või keha kõduneb enne häält.
Tead, et iha viib üksnes kurbuseni, et kurbus
viib saavutuseni, mis viib tühjuseni.
Tead, et see on midagi muud, et see
on tähistamine, ainuke tähistamine,
et kui sa loovutad enese eimiskile,
saad terveks. Tead, on rõõm tunda, kuidas
kopsud valmistuvad tuhakarva tulevikuks,
seepärast ootadki, vahid ja ootad, ja tolm langeb maha
ja lapsepõlve imelised tunnid ekslevad pimeduses.

The Story of Our Lives, 1973

MARK STRAND. Leopardi

LEOPARDI

Öö on soe, selge, tuuleta.
Kivivalge kuu ootab katuste
ja jõe kohal. Kõik tänavad on vaiki,
nurgapealsed laternad valgustavad ainult autode kühmakaid kujusid.
Sina magad. Su tuppa koguneb uni
ja mitte miski ei vaeva sind. Jules,
üks vana haav läks lahti, ma tunnen jälle ta valu.
Sellal, kui sina magad, olen mina väljas, annan au
taevale, mis paistab olevat nii õrn,
ja maailmale, mis seda pole, mis ütleb:
„Ma ei jäta sulle ühtki lootust. Ära mitte loodagi.“
Tänavalt kostab joodiku hääl,
ta laulab tundmatut laulu,
paari kvartali kaugusel üks auto.
Kõik möödub ega jäta jälgi,
tuleb homme, tuleb ülehomme,
aga aeg võtab kõik, mida meie esivanemad teadsid.
Nad on läinud, nende lapsed on läinud,
suured rahvadki on läinud.
Ja läinud on sõjaväed, mis matsid terve Euroopa
tolmu- ja tossupilvedesse. Maailm on liikumatu ja me ei kuule neid.
Kord, kui olin veel väikene poiss, ja kaua oodatud sünnipäev
oli läbi, lamasin oma voodis, unetu ja õnnetu. Hilisööl
kuulsin äkki, et keegi hakkas kõrvaltänavas laulma,
tema hääl kustus sammhaaval kaugusesse,
ja haavas mind samuti kui praegugi.

Selected poems, 1980