CYNTHIA CRUZ. Porcelain Pillow in the Form of a Theater

PORTSELANPADI TEATRI KUJUL

Auk taevas tuli minu juurde

sosistas ja ma ütlesin

ei. Ma ei
kuule seda.

Aga ta sosistas, tal olid kollased
sõrmused ja karjade kaupa vastuseid.

Sada aastat elasin maa-alustes kongides,
hulkudes pikalt üles-alla mööda rõskeid treppe.

Ja sosistaja
tuli jälle tagasi.

Ja mina ütlesin, ei

ma ei hakka rääkima.

Ja seekord tulid kõrbeloomad minu juurde
istusid mu kõrvale

aga nad ei hakanud mind armastama.

Ja siis tuli taeva kuningas
ja kuu keerles nagu vurr.

Ja mina läksin lõputu rongkäigu lärmi ja kellamängu sisse,
kõrbeloomad minu taga langesid karjade kaupa,

otsekui lööve, kohutav hüljatud vastus,
karusnaha ja luksuse lõputu rong.

Wunderkammer, 2014

ERICA JONG. The Stone People

KIVIRAHVAS

Inimesed, kes elust eriti
ei hooli,
kes veavad oma keha lihtsalt harjumusest
siia-sinna,
kes nälga tundmata
täidavad suu,
kes muudkui lähevad, minemata kuhugi,
kes armastuseta kepivad
ja vimmata vihkavad –
sest mis salata, nad on ju elus
ainult juhuse tõttu,
sest mis salata, ega nad kunagi
sündida tahtnudki,
sest mis salata, nemad ei järgi
oma tähte.

Nemad ongi kivirahvas.
Nende nahk on varjude värvi.
Nad seisavad üllatunult nagu kujud skulptori hoovis.
Sinu armastust nad ei taha.
See neid ei päästaks.

Kui mõni lennuk vahel puruks kukub,
laulavad just nemad
üht habrast laulu leegitseva mootori taustal.
Pärast autoõnnetust leitakse nende naeratavad laibad.
Lume alt leitakse nende jäätunud naeratused.

Nüüd avan oma peo
õhule ja veele.
Nüüd kustub mu meelest isegi mälestus valust.
Nüüd unustab mu käsi,
kuidas tõmbuda rusikasse.
Nüüd olen kerge,
mu peopesas surm.

Loveroot, 1975