ROOSID ÖÖS
Kohe kui taevasse tõuseb öö, ongi maailm meie, ja jumalate oma. Kõnnime põldudelt allikale, hämaraist saludest lagendikele, kuhu meid viivad meie paljad jalad.Väikeste tähtede särast on küll, meile, väikestele varjudele. Vahel leiame madalate okste alt mõne magava emahirve.
Aga hurmavam kõigest on öösel üks koht, mida teame ainult meie, ja see meelitabki meid läbi metsa: müstiline roosipõõsas.
Sest pole ju maa peal midagi jumalikku, mis oleks võrdne rooside lõhnaga öös. Ja ometi, miks ei jäänud ma sellest iialgi purju, siis kui olin veel üksi?
Les Chansons de Bilitis,1894
No comments:
Post a Comment