PIERRE LOUŸS. Roses dans la nuit

ROOSID ÖÖS

Kohe kui taevasse tõuseb öö, ongi maailm meie, ja jumalate oma. Kõnnime põldudelt allikale, hämaraist saludest lagendikele, kuhu meid viivad meie paljad jalad.

Väikeste tähtede särast on küll, meile, väikestele varjudele. Vahel leiame madalate okste alt mõne magava emahirve.

Aga hurmavam kõigest on öösel üks koht, mida teame ainult meie, ja see meelitabki meid läbi metsa: müstiline roosipõõsas.

Sest pole ju maa peal midagi jumalikku, mis oleks võrdne rooside lõhnaga öös. Ja ometi, miks ei jäänud ma sellest iialgi purju, siis kui olin veel üksi?

Les Chansons de Bilitis,1894

FRANCIS PONGE. Justification nihiliste de l'art

KUNSTI NIHILISTLIK ÕIGUSTUS

Vaat mida Seneca mulle täna rääkis:

Arvan, et eesmärgiks on hävitada täielikult maailm, inimeste eluase, linnad ja põllud, mäed ja meri.

Mõte läheb kõigepealt tulele, ja tuletõrjujad on sel juhul säilitajad. Neile võib ette heita, et nad kustutavad püha hävituse tuld.

Nende pingutused tuleks tühistada. Ja kuna meil on absoluutne vaim, püüame kasutada nende endi „vahendit“: proovime süüdata vett, mere põlema panna.

Aga tuleb veel reetlikum olla. Tuleb osata reeta ka iseenda vahendid. Hüljata tuli, mis on vaid sädelev instrument ega saa veele vastu. Minna abivalmilt tuletõrjujate juurde, nagu tahaks neil aidata mõnda tulekahju kustutada. Siis aga hävitada kõik vee enese väel. Uputada kõik.

Hävitustöö eesmärk ongi saavutatud, tuletõrjujad ennast ise uputanud.

Katastroof muudab sõnad naeruväärseks, – me lihtsalt kuritarvitame sõnu.

Proêmes, 1948

PAUL VALÉRY. La voix étrange de celui qui dort

Magaja imelik hääl ja see, mida ta ütleb, toovad mõttesse inimese, kes tahaks midagi teha, aga suudab liigutada ainult tervet oma keha, mitte kätt ega käsivart, – see moodustabki ligukaudu kogu tema iha, liikudes massina. Tal ei ole midagi piisavalt peent, et oma eesmärgini jõuda.

Ja sellise magaja jõuetusega on võrreldav too lakkamatu jõuetus, mida tunneme siis, kui oleme just jõudmas (näiteks) ühe mõtteni, mis meid rahule ei jäta. Meie vaimsed ihuliikmed on liiga tömbid, et sellest kinni haarata – See on mälestus, mida täpsustada ei õnnestu. See on vaev, mida analüüsiga lõpetada ei õnnestu. See on ideaal, kaunis värsirida, millele ligineda ei õnnestu.

Seepärast ongi sisemine tahe vahendite poolest nii vaene, seepärast ongi nii raske teda oma eesmärgile suunata, seepärast kasutab ta alatasa nii kaudseid ja mannetuid võtteid. Eesmärk on täiesti selge, ja ained on minus olemas; aga pole mitte ühtegi tegu, mis võiks need ained minu kõige ägedamale ihale allutada. Tuleb söösta juhuse poole, tabada healoomulist ööd, loota ajale, unustusele... loota tervele reale asjadele, et tekitada täpne modifikatsioon, mille elemendid kõik on juba siin.

Poésie perdue, 2000 (1918)

VÉNUS KHOURY-GHATA. Celui qui pénètre par effraction dans le jardin malade

Kui haigesse aeda jõuga sisse murda hakkab voolama kase valge veri

lehekülg läheb põlema kui värvid punaseks tüdruku juuksed kes haigele aiale selja pöörab
suitsudest tuhmub lambi helk
tuleb õhtu ja seinte meeleolu tumeneb
sa arvad et see on katus aga vihmad ainult ripuvad õhus
ja kõhklejad hinged tuules värelev pesu

Homme
pole lehekülg enam lehekülg pliiatsi haarab maa ja see mureneb su jalge ees

Le livre des suppliques, 2015

MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol

Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène, 2009

ANDRÉ BRETON. Non-lieu

MITTEKOHT

päevakunst ja öökunst
haavade tasakaal mille nimi on Vabandage
punane ja tundlik tasakaal raske nagu linnu lend
kui tühjade kätega ratsanikud kel lumest kael
ajavad auruvankreid üle nurmede
see lakkamatult hulluv tasakaal seda ma näengi
näen ühte viisakat iibist
kes naaseb mu südame kinninööritud järvelt
unerattad nõiuvad mõnusaid roopaid
mis kerkivad kõrgele all nende kleitide merikarbid
ja mere kohal kargleb ehmatus
mine nüüd armas koit ära unusta midagi mu elust
võta kaasa need roosid mis peegelkaevudes ronivad
võta isegi paelad mis hoiavad veetilku ja köietantsijate samme
päevakunst ja öökunst
olen akna peal väga kaugel õudust täis linnas
möödub mehi korrapärases rütmis kõigil torukübar peas
nagu vihmasid mida ma armastasin
kui päike paistis ja ilm oli nii ilus
„Jumalaviha juures“ on ühe kabaree nimi kus ma eile käisin
kirjutatud heledale põhjale tähed ise kahvatumad veel
aga klaaside taga liuglevad merenaised
on liiga õnnelikud et midagi karta
siin pole iialgi ühtki laipa ikka vaid asitõenditeta atentaat
ei iialgi taevast ikka vaid vaikus
ei iialgi vabadust muidu kui vaid vabaduse pärast

Le revolver à cheveux blancs, 1932

ADONIS. La blessure

HAAV

1
Tuule käes magavad lehed
on haava purjelaev
Habras aeg on haava uhkus
ja me ripsmete all turnivad puud
on haava järv

Haav on sild et maale tulla
kui haigutab haud
kui kannatus pikale venib
me surma ja armastuse kallaste vahel
Ja haav on märk –
ta on läbipääs

2
Piinatud helinate keelele
jätan haava hääle
Kaugelt tulnud kividele
põuailmale, kõrbele
jää kanderaamil veetavale ajale
süütan haava tule
Ja kui minu riietes hõõgub ajalugu
kui mu raamatutes puhkevad sinised küüned
ja ma kisendan päevale:
Kes oled sina, kes sööstsid mu märkmetesse
mu neitsilikule maale?
kuulen üht häält, mis kuulutab:
Mina olen haav, mis sünnib ja kasvab
su ahtas ajaloos

3
Nimetasin su pilveks
oi haav, teelemineku turteltui
Nimetasin su suleks ja raamatuks
ja hakkan nüüd pidama kahekõnet
allaneelatud keelega
saartel mis kohe lähevad rändama
muistse languse arhipelaagist
Hakkan nüüd õpetama kahekõnet
palmidele ja tuulele
oi haav, teelemineku turteltui

4
Kui mul oleks ruumi sadamatele
une ja peeglite maal
kui mul oleks laev
kui mul oleks linna varemed
kui mul oleks linn laste
ja pisarate kodumaal
oleksin kõik selle haavale kokku toonud
et sellest saaks laul nagu piik
läbi puude, kivide ja taeva
sametpehme laul nagu vesi
mahalöödud ja tõrges nagu võit

5
Tule vihmana üle meie kõrbete
oi une ja igatsusega ehitud ilm
Tule ise, aga raputa meid
sest oleme ju haava palmipuud
murra meile kaks oksa
haava vaikuse armunud puudelt
puudelt mis haava hoiavad
sõrmed ja ripsmed koos

Oi une ja igatsusega ehitud ilm
kes sa mu lauba karile sööstad
selge kujuga nagu haav
ära ligemale tule – sinust ligemal on haav
ära ahvatle mind – sinust kaunim on haav
Ja see võluvägi mis kiirgab su silmist
ülimatesse valdadesse
jääb haavast ikkagi kaugele
Haav läks juba mööda
jätmata ühtegi saart
ega peibutavat loori

Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski

RENÉ CHAR. Le Carreau

AKNARUUT

Puhtad vihmad, oodatud naised,
vaevatud klaasi nägu,
mille te pühite kuivaks,
ongi mässulise nägu;
ja teine, õnnelike aknaklaas,
habiseb halutule ees.

Armastan teid, kaksikmüsteeriumid,
puudutan teid kõiki;
mul on valus ja ma olen kerge.

Fureur et mystère, 1948

MARCELIN PLEYNET. La tentation du jour

PÄEVA KIUSATUS

tungid ilma rahata puuri
su sees väriseb puu
politseinik meenutab pussi
sinusse tungib hirm

tee peal on päikese mälestus sinu jumal
sinusse tungib tee mälestus
põõsas mille sõid ära
sinu keha mälestus
lahkunud praegu
õnne teel

une sees on siin jäätmed
unenägijad ületavad jõe mäletamata
elu kiirgavad tänavakivid
elavad elavate ja surnute sees

sa värised inimeste õigluse ees

Provisoires amants des nègres, 1962

ADONIS. Il vient désarmé comme la forêt

Ta tuleb relvitult nagu mets, otsekui pilv, mida ära ajada ei saa. Eile kandis ta mandrit süles ja viis mujale mere.

Ta joonistab päeva tagakülje, voolib seda jalgadega ja laenab öö käest saapad, aga siis jääb ootama midagi, mis ei tule. Ta on asjade füüsika – tunneb ja nimetab neid, aga hoiab nimed enda teada. Ta on tõelisus ja selle vastand, elu ja see, mis polegi elu.

Ta elab seal, kus kividest saavad järved ja varjust saab linn. Ta elab ja meelitab meeleheidet, pühib minema lootuse ala, tantsib, et maa hakkaks haigutama ja puud magama jääksid.

Juba on ta siin ja kuulutab äärmuste ristumist, uuristab meie aja laubale nõidusemärgi.

Ta täidab terve elu, ilma et teda nähtaks. Ta muudab elu vahuks ja upub selle sisse ära. Homsest teeb ta jahilooma ja kütib seda meeleheitlikult. Tema sõnad on graveeritud, nad tuhisevad ekslemisse, ekslemisse, ekslemisse...

Tema isamaa on ebakindlus, aga silmi lugematul hulgal.

Ta terroriseerib ja reanimeerib. Temast nõrgub draamat ja valgub välja irooniat. Inimesel võtab ta koore maha nagu sibulal.

Ta on tuul, mis ei tagane, ja vesi, mis ei naase oma lättesse. Ta loob oma liigi, lähtudes iseendast – tal pole esivanemaid ja sammudes on tema juured.

Ta kõnnib kuristikus ja tal on tuule siluett.


Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski

CHARLES BAUDELAIRE. Bohémiens en voyage

MUSTLASTE TEEKOND

Eile asusid nad teele. Säravi silmi
läks liikvele prohvetlik hõim. Lapsed
seoti selga: mõned naised
hiivasid põuest pruntis nibud
otsekui juveelid, ahnelt
ja metsikult kiskus neid väikene suu.

Mehed lähevad jala. Astutakse
vankrite kõrval, vööl kiiskavad relvad.
Pisemad on seal sees, emme kaisus.
Meeste pilk aga rändab taevarannal,
silmad rasked, täis sünget igatsust.
Lummutised on kadunud.

Liivaurgu pugenud ritsikas
vaatab nende minekut. Ta laul
kõlab poole valjemini kui enne.

Kybele armastab neid.
Kui nad tulevad, lööb haljendama kõik:
kõrb õitseb, paljas kaljugi voogab,
ja teeliste ees on laialt lahti
tumeda tuleviku tuttav impeerium.

1855

VÉNUS KHOURY-GHATA. Les arbres qui savaient écrire sont partis

Puud kes kirjutada oskasid läksid ära
muutusid paberiks
nad loevad ilma prillideta hommikust ajalehte
ja söövad õhtust suppi tagasipööratud lehtedega raamatutes
kord aastas saadavad nad metsauudiseid
postiljon ajab ümbrikud segi
„ootan sind mu arm“ kordab sametpehme lõhega mandlipuu
„minu lunastust kehastab põõsalind“ kuulutab kääbuskirss
pilliroog kes peenelt sulge hoiab
lisab tindile lusikatäie roosivett ja joob siis kõik ühe sõõmuga ära

Quelle est la nuit parmi les nuits, 2004

CHARLES BAUDELAIRE. L'albatros

ALBATROSS

Albatross: see on suur merikajakas.
Sügavike kohal liugleb laev,
laeva kõrval merikajakad, ükskõiksed
reisikaaslased.

Siis lahutab meeskond meelt.
Üks püütakse kinni: nüüd seisab ta tekil,
heledad tiivad sorakil
nagu aerud.

Sinitaeva kuningas! Tiivuline rändur!
Kohmakas, armetu sandike.
Kas ta tõesti oli kunagi ilus?
Vaevalt küll.

Mingi koomiline koletis paterdab
mannetult laudade peal,
keegi mõnitab, topib noka vahele piipu,
keegi tuterdab järel, matkib sammu.

Kas tõesti ta – lendas?

Poeet ongi pilvede prints.
Kui möllab torm, ta tuuseldab ringi
kui tont. Teda lastakse vibust:
halb nali.

Siis seisab ta maa peal. Oi pagulane.
Ümberringi räuskamine, huilged.
Nende tohutute tiibadega
ei saa ju käia.


1859

CHARLES BAUDELAIRE. La fausse monnaie

VALERAHA

Baarist tulles märkasin, et sõber oma raha põhjalikult sorteerib. Vasakusse vestitaskusse libistas ta väiksemad kuldmündid; paremasse väikesed hõbemündid; põlvpükste vasakusse taskusse hulga punaseid krosse, ja viimaks paremasse püksitaskusse ühe kahefrangise, mida ta enne piinliku hoolega uuris.

„Täpne ja omapärane liigitus!“ mõtlesin mina.

Vastu tuli keegi vaene, sirutades mütsi väriseva käega meie poole. – Ma ei tea, mis võiks tundliku inimese rohkem segadusse ajada kui nende anuvate silmade tumm väljendusrikkus, kust võib välja lugeda nii palju alandust, nii palju etteheiteid. Kui koeri piitsaga peksta, paistab nende haledaist silmist umbes samasugune keeruline tundesügavus.

Sõber andis talle tunduvalt rohkem kui mina ja ma ütlesin: „Õieti tegid. Pärast ehmatavat elamust on kõige suurem mõnu ise üllatada.“ „See oli valeraha,“ vastas sõber rahulikult, nagu tahaks ta oma suuremeelsust õigustada.

Aga minu vaeses ajus, mis näeb aina vaeva, et lihtsaid asju keeruliseks ajada (milline väsitav loodusand!), tekkis äkki mõte, et sõbra käitumist võiks vabandada üksnes iha luua vaese vennikese elus sündmus, võib-olla isegi õppida tundma kõikvõimalikke tagajärgi, mida valeraha kerjuse käes võib tuua, hullemaid ja muidki. Eks ole ju nii, et valeraha võiks paljuneda ehtsateks müntideks? Või hoopiski vangi viia? Mõni pagar või kõrtsmik võiks lasta mehe kinni võtta, arvates, et ta on valerahategija või levitaja. Aga sama hästi võiks valeraha ühe armetu spekulandi käes muutuda rikkuse eoks, mis kestaks mitu päeva. Nii sai mu fantaasia muudkui hoogu juurde, laenates sõbralt tiivad ja tuletades kõikvõimalikest oletustest kõikvõimalikke järeldusi.

Sõber aga katkestas mu mõttelennu järsult, vastates peaaegu samade sõnadega: „Õieti ütlesid. Kõige mõnusam on kedagi üllatada, andes talle palju rohkem kui ta oodata oskas.“

Vaatasin otse tema lagedatesse silmadesse ja mul hakkas õudne, nähes, millise vaieldamatu siirusega nad mulle vastu särasid. Taipasin nüüd, et sõber tahtis ühekorraga teha kasuliku tehingu ja annetada heategevuseks; ta tahtis säästlikult paradiisi jõuda, ja saada helde südame diplomi veel pealekauba. Mina oleks talle äärepealt andestanud kuritegeliku naudingu iha, milles teda äsja kahtlustasin; tundus nii huvitav ja iseäralik, et talle teeb lõbu vaeseid sisse mässida, aga seda mannetut arvestust ei saa ma talle kunagi andestada. Õelust ei saa kunagi vabandada, aga kui inimene ise teab, mida ta teeb, on selles suurt joont; kõige lootusetum pahe on see, kui kurja tehakse lollusest.

Petits Poèmes en prose, 1869

BERNARD NOËL. celui qui peut dire

keegi kes võib öelda
mis minu sees on oledki sina
milline on tema nägu

silm võtab võimust
kõik pilgud on kuningriigid
ja neid ei jagata

aeg avab järjepidevuse
valitseja muutub surelikuks
kes sa minu sees oled

kõiksus on parukas
tõde niisamuti
mõtted alati kiilaspäised

kuni pea sees
hakkab pöörlema
maa

La Moitié du geste, 1982

MOHAMMED DIB. La Chinoise

HIINATAR

Hiinas oskab iga lapski
hiina keelt rääkida.
Mis ma siin veel ootan?

Kui sinna tahan jõuda, pean igatahes
mööda Siiditeed minema.
Siis ma igatahes näen, kuidas
seda siidi tehakse, neid siidiusse.

Issand, me pole ju hiinlased, ometi
on meil täitsa head siidi, aga
hiina keelt meil ei räägita,
eks ole. Ikkagi lähen sinna.

Ja ma näeksin nende silmi.
Väikesed hiinlased on ju nii ilusad
oma hiina silmadega. Ja mitte keegi
ei räägiks minuga, suured ka mitte.
Mis võiks veel ilusam olla.

Iga neljas inimene maailmas
on hiinlane. Ja meid ongi peres
neli, see ju sobib.
Kas mina olengi meie pere hiinlane?
Issand, tee, et ma oleksin.

Poésies, 2007

HÉDI KADDOUR. Le Chauffeur

BUSSIJUHT

Mis vaevab küll bussijuhti,
et ta Ooperi väljakul maha tuli,
kõnnitee äärde istus
ja tasakesi pisarate purskkaevuks
muutus? Möödaminejad
kummardavad ühise, üldarusaadava
kurbuse kohale ja tahaksid,
et ta neile räägiks, kuidas ammune tuul
metsast tulles seeliku üles leidis,
või kuidas vend talle ükskord torkas:
„Su varigi ei taha sind enam näha.”
Bussijuht, jalgupidi vees, oskab
vaid korrutada: „See töö on raske
ja inimesed pole kenad.”

Jamais une ombre simple, 1994

FRANCIS PONGE. L’Huître

MERIKARP

Merikarp, keskmise munakivi mõõtu, aga näeb krobelisem välja, on värvilt ühtlasem, säravvalge. Kangekaelselt suletud maailm. Ometi saab ta lahti teha: tuleb hoida teda köögiräti õõnsuses, võtta sälguline, kaval puss ja proovida mitu korda. Uudishimulikud sõrmed lõikavad endale sisse, küüned murduvad: töö on rõve. Lüües jääb kestale valgeid, halosarnaseid sõõre.

Seal sees on terve maailm, söödav ja joodav: pärlmutterlaotuse all (sõna otseses mõttes) heidavad ülemised taevad alumistesse, moodustades ainuma mülka, rohekaspüdela pauna, mis voolab ja voogab lõhnade ja vaadetena, ääristatud tumedast pitsist narmastega.

Haruharva pärlendab nende helkjas mutterkõris üks valem, selle võib ehteks noppida otsekohe.

Le Parti pris des choses, 1942

JACQUES ROUBAUD. Le passé

MINEVIK

Naine ütles mehele: „Ilm on väga ilus.”
Järelikult
ilm oli ilus.
Kui ilm on ilus, pole ta tingimata väga ilus.
Kui naine oleks öelnud: „Ilm on ilus,”
kas mees oleks võinud mõelda, et teatavas mõttes
ütles naine veel
nii:
„Ilm on küll ilus, aga mitte väga ilus”?
Ei.
„Ilm on ilus” poleks tähendanud kõhklemist.
Kuid ka siis, kui naine oleks öelnud
„ilm on ilus”,
ei oleks ta kuulnud selles sõnu
(mees poleks kuulnud)
„ilm on ilus, ilm on isegi väga ilus”.
„Ilm on ilus”
poleks tähendanud
toonitamist.
Ja ometi, kui naine oleks öelnud „ilm on ilus”
(mida ta ju ei öelnud)
ja lisanud „isegi väga ilus”,
kas see oleks tähendanud, et naine mõtles,
et kui ta lihtsalt ütleb
„ilm on ilus”, ei ole ta küllalt täpne,
ei rõhuta piisavalt seda,
kui ilus on ilm?
Arvatavasti.
Kuid kas naine oleks võinud ka öelda
„ilm on väga ilus, ilm on isegi väga ilus”?
Ei.
Miks?
Sest nii ei räägita. Kui naine oleks öelnud
„ilm on isegi väga ilus” pärast seda, kui ta ütles
„ilm on väga ilus”,
oleks ta lausele „ilm on väga ilus”
lisanud abisõna „isegi”. Aga kui keegi ütleb
„ilm on väga ilus”, ei ütle ta kindlasti mitte,
et ilm on ilus, aga mitte väga ilus,
mille lisamine lausele „ilm on ilus”
oleks sama tõenäoline kui „ilm on isegi väga ilus”,
ja järelikult „isegi” ei sobi
lausega
„ilm on väga ilus”.

– Kas tõesti?

Kas ilm oli siis ilus?

– Ilm oli ilus.

La forme d’une ville change plus vite hélas que le coeur des hommes, 1999

PASCALLE MONNIER. L'Été

SUVI

Esimene ilus ilm on käes.
Esimene ilus ilm.
Ilus ilm tuleb tagasi.
Puu läheb tasakesi lehte.
Puu tõmbub mustaks, söestub me silme ees.
Valgus läheb valgeks. Valges valguses tõmbuvad puud mustaks.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Rohi läheb roheliseks, siis aga kollaseks.
Helesinine taevas hommikul, helevalge keskpäeval, sügavsinine õhtul
ja tume must, tume must!!! keset ööd.
Õhk tiheneb, muutub tihedaks ja aeglaseks, seda on raske paigast liigutada.
Sellepärast oksad kõiguvadki aeglaselt,
väga aeglaselt.
Aeglasemalt.
Aeglustumine.
Mõnus olemine.
Aeglane olemine.
Me käime väga aeglaselt.
Õhk läheb mõnusaks, laisaks, raskeks.
Üliraskeks.
Kätt on raske tõsta, ta tõuseb aeglaselt.
Varjud me ümber lähevad liikvele.
Nad on nüüd suured ja väga mustad.
Väga tumedad.
Meie varje on igal pool ümberringi.
Varjud meiega koos.
Vari puu all on hommikul väike ja kirgas,
õhtul suur ja tume.
Puu muutub iseenda varjuks.
Oksad kõiguvad ja vari tuleb okste küljest lahti.
Õhk läheb kõvaks, raskeks ja aeglaseks, ümberringi lehvib lõhnu.
Me peaaegu ei liigutagi enam.
Vaatame ainiti.
Oksi, mis kõiguvad ja liigutavad varje.
Kirgas hommikuvari ja must õhtuvari.
Sinine taevas hommikul, valge keskpäeval, siis jälle sinine ja must,
tume must.
Puudki lähevad mustaks.
Midagi rohelist ei ole enam.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Veel mõnusam, veel lõhnavam, veel aeglasem.

Bayart, 1995