24.2.11

PASCALLE MONNIER. L'Été
















SUVI

Esimene ilus ilm on käes.
Esimene ilus ilm.
Ilus ilm tuleb tagasi.
Puu läheb tasakesi lehte.
Puu tõmbub mustaks, söestub me silme ees.
Valgus läheb valgeks. Valges valguses tõmbuvad puud mustaks.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Rohi läheb roheliseks, siis aga kollaseks.
Helesinine taevas hommikul, helevalge keskpäeval, sügavsinine õhtul
ja tume must, tume must!!! keset ööd.
Õhk tiheneb, muutub tihedaks ja aeglaseks, seda on raske paigast liigutada.
Sellepärast oksad kõiguvadki aeglaselt,
väga aeglaselt.
Aeglasemalt.
Aeglustumine.
Mõnus olemine.
Aeglane olemine.
Me käime väga aeglaselt.
Õhk läheb mõnusaks, laisaks, raskeks.
Üliraskeks.
Kätt on raske tõsta, ta tõuseb aeglaselt.
Varjud me ümber lähevad liikvele.
Nad on nüüd suured ja väga mustad.
Väga tumedad.
Meie varje on igal pool ümberringi.
Varjud meiega koos.
Vari puu all on hommikul väike ja kirgas,
õhtul suur ja tume.
Puu muutub iseenda varjuks.
Oksad kõiguvad ja vari tuleb okste küljest lahti.
Õhk läheb kõvaks, raskeks ja aeglaseks, ümberringi lehvib lõhnu.
Me peaaegu ei liigutagi enam.
Vaatame ainiti.
Oksi, mis kõiguvad ja liigutavad varje.
Kirgas hommikuvari ja must õhtuvari.
Sinine taevas hommikul, valge keskpäeval, siis jälle sinine ja must,
tume must.
Puudki lähevad mustaks.
Midagi rohelist ei ole enam.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Veel mõnusam, veel lõhnavam, veel aeglasem.

Bayart, 1995

No comments:

Post a Comment