KUIDAS NIMETADA LUND
Innuitidel on kakskümmend kaks sõna
lume kohta, ütlesin ma, aga ta ei kuulanud,
ei tõstnud taignakausi kohalt pead,
pöidlad sõtkusid raevukalt jahu.
Muru oli härmas, aga õhk
tühi, ja ma mõtlesin, kuidas küll innuitid
sellist ootamist nimetaksid –
raadio mängib vannitoas iseendale,
tänaval äraeksinud
jäätiseautode hääled
linnas, kus meil pole
kahtkümmend kaht sõna ühegi asja kohta,
kuigi ma tean, kuidas nimetada
plastikust kääpaid, mille ümber
tiirutavad kajakad, silda,
kus üks streikija surma sai
ja kuhu tahetakse panna laternad,
et lapsed sinna ei roniks.
Vaatan aknast välja,
pilved kogunevad. Köögis sõelub isa
jahu, muudkui sõelub ja sõelub,
nagu otsiks ta sealt veel midagi.
the shape of every box, 2007
No comments:
Post a Comment