VALERAHA
Baarist tulles märkasin, et sõber oma raha põhjalikult sorteerib. Vasakusse vestitaskusse libistas ta väiksemad kuldmündid; paremasse väikesed hõbemündid; põlvpükste vasakusse taskusse hulga punaseid krosse, ja viimaks paremasse püksitaskusse ühe kahefrangise, mida ta enne piinliku hoolega uuris.
„Täpne ja omapärane liigitus!“ mõtlesin mina.
Vastu tuli keegi vaene, sirutades mütsi väriseva käega meie poole. – Ma ei tea, mis võiks tundliku inimese rohkem segadusse ajada kui nende anuvate silmade tumm väljendusrikkus, kust võib välja lugeda nii palju alandust, nii palju etteheiteid. Kui koeri piitsaga peksta, paistab nende haledaist silmist umbes samasugune keeruline tundesügavus.
Sõber andis talle tunduvalt rohkem kui mina ja ma ütlesin: „Õieti tegid. Pärast ehmatavat elamust on kõige suurem mõnu ise üllatada.“ „See oli valeraha,“ vastas sõber rahulikult, nagu tahaks ta oma suuremeelsust õigustada.
Aga minu vaeses ajus, mis näeb aina vaeva, et lihtsaid asju keeruliseks ajada (milline väsitav loodusand!), tekkis äkki mõte, et sõbra käitumist võiks vabandada üksnes iha luua vaese vennikese elus sündmus, võib-olla isegi õppida tundma kõikvõimalikke tagajärgi, mida valeraha kerjuse käes võib tuua, hullemaid ja muidki. Eks ole ju nii, et valeraha võiks paljuneda ehtsateks müntideks? Või hoopiski vangi viia? Mõni pagar või kõrtsmik võiks lasta mehe kinni võtta, arvates, et ta on valerahategija või levitaja. Aga sama hästi võiks valeraha ühe armetu spekulandi käes muutuda rikkuse eoks, mis kestaks mitu päeva. Nii sai mu fantaasia muudkui hoogu juurde, laenates sõbralt tiivad ja tuletades kõikvõimalikest oletustest kõikvõimalikke järeldusi.
Sõber aga katkestas mu mõttelennu järsult, vastates peaaegu samade sõnadega: „Õieti ütlesid. Kõige mõnusam on kedagi üllatada, andes talle palju rohkem kui ta oodata oskas.“
Vaatasin otse tema lagedatesse silmadesse ja mul hakkas õudne, nähes, millise vaieldamatu siirusega nad mulle vastu särasid. Taipasin nüüd, et sõber tahtis ühekorraga teha kasuliku tehingu ja annetada heategevuseks; ta tahtis säästlikult paradiisi jõuda, ja saada helde südame diplomi veel pealekauba. Mina oleks talle äärepealt andestanud kuritegeliku naudingu iha, milles teda äsja kahtlustasin; tundus nii huvitav ja iseäralik, et talle teeb lõbu vaeseid sisse mässida, aga seda mannetut arvestust ei saa ma talle kunagi andestada. Õelust ei saa kunagi vabandada, aga kui inimene ise teab, mida ta teeb, on selles suurt joont; kõige lootusetum pahe on see, kui kurja tehakse lollusest.
Petits Poèmes en prose, 1869
