MITTEKOHT
päevakunst ja öökunst
haavade tasakaal mille nimi on Vabandage
punane ja tundlik tasakaal raske nagu linnu lend
kui tühjade kätega ratsanikud kel lumest kael
ajavad auruvankreid üle nurmede
see lakkamatult hulluv tasakaal seda ma näengi
näen ühte viisakat iibist
kes naaseb mu südame kinninööritud järvelt
unerattad nõiuvad mõnusaid roopaid
mis kerkivad kõrgele all nende kleitide merikarbid
ja mere kohal kargleb ehmatus
mine nüüd armas koit ära unusta midagi mu elust
võta kaasa need roosid mis peegelkaevudes ronivad
võta isegi paelad mis hoiavad veetilku ja köietantsijate samme
päevakunst ja öökunst
olen akna peal väga kaugel õudust täis linnas
möödub mehi korrapärases rütmis kõigil torukübar peas
nagu vihmasid mida ma armastasin
kui päike paistis ja ilm oli nii ilus
„Jumalaviha juures“ on ühe kabaree nimi kus ma eile käisin
kirjutatud heledale põhjale tähed ise kahvatumad veel
aga klaaside taga liuglevad merenaised
on liiga õnnelikud et midagi karta
siin pole iialgi ühtki laipa ikka vaid asitõenditeta atentaat
ei iialgi taevast ikka vaid vaikus
ei iialgi vabadust muidu kui vaid vabaduse pärast
Le revolver à cheveux blancs, 1932
No comments:
Post a Comment