Kõik on kadunud, kõigepealt luuletused,
siis uni, seejärel päev, ja siis kaob kõik
muu; kaob see, mida päev endas kätkes,
ja mida kätkes öö; ja kui miski ei saa enam
kaduda, kaob ta ikka, kaob üha edasi,
kuni alles jääb vähem kui eimiski, isegi mind
ennast ei jää, ja miskit polegi enam.
Tuleb taas taganeda sisemaale
kõikide kindlate aastate ja nähtud paikadega,
mis püsivad ikka veel silme ees, kui maad
enam ei ole, ega häbi, seal
tagapool, kus on veel ruumi,
avarusi tuvidele, mida piiravad
kulliküünte sõõrid õhus, vaikivaid
ja heledaid avarusi hüüdekaugusel temast
saabumine, vaigistaja.
Vaigistatule jääb üksildus
oma silmnähtava võrguga,
mis koob hullust õrnalt kookoniks,
kuni sellest saab klaasist hotell.
Gedichte 1962-1963
No comments:
Post a Comment