SARAH KIRSCH. Dezember

 

DETSEMBER
 
Ühtki puud ühtki
põõsast. Sünge soo.
Sünge soo ja ei
midagi muud –
 
Pehkinud paadid
kaldal. Kalapead
Kokutavad kassid.

Bodenlos, 1996

NORA BOSSONG. Rattenfänger

ROTIPÜÜDJA

Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti ja
ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui
neid uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.

Reglose Jagd, 2007

INGEBORG BACHMANN. Alles verloren, die Gedichte zuerst

Kõik on kadunud, kõigepealt luuletused,
siis uni, seejärel päev, ja siis kaob kõik
muu; kaob see, mida päev endas kätkes,
ja mida kätkes öö; ja kui miski ei saa enam
kaduda, kaob ta ikka, kaob üha edasi,
kuni alles jääb vähem kui eimiski, isegi mind
ennast ei jää, ja miskit polegi enam.

Tuleb taas taganeda sisemaale
kõikide kindlate aastate ja nähtud paikadega,
mis püsivad ikka veel silme ees, kui maad
enam ei ole, ega häbi, seal
tagapool, kus on veel ruumi,
avarusi tuvidele, mida piiravad
kulliküünte sõõrid õhus, vaikivaid
ja heledaid avarusi hüüdekaugusel temast
saabumine, vaigistaja.

Vaigistatule jääb üksildus
oma silmnähtava võrguga,
mis koob hullust õrnalt kookoniks,
kuni sellest saab klaasist hotell.

Gedichte 1962-1963

SARAH KIRSCH. Das Fenster

AKEN

Nii palju taevaid üle
väga tasase maa! Esimeses
lendab harakaid, teises

kõrgelrändavaid pilvi. Kolmas
lõokestele. Neljandas
nägin lennukit seismas.

Viiendas vilgub üks täht.
Põrandalaudadel surnud liblikad.
Enne lagunemist müüakse maja maha.

Rückenwind, 1976

SYBIL VOLKS. Die Garten

AED

Mu käsi raudvärava peal, kus ogad ja väädid
Roostes on võtme hambad ja luku keel
Samm isa kruusasel jalgteel, kohe seal samas
kasvavad ema peenardel roosid ja oad

Pirnipuu oksad on kuldsetest kelladest lookas
All põlvekõrguse rohu sees vedeleb redel
Kõrval on plekkämber, külje pealt auguline
Katkisi pirne maas järavad herilased

Pirnid: neid korjab isa ja vekib ema
Redel: puu otsas isa ja ema puu all
Ämber: täis paneb isa, tühjaks teeb ema
Mu süda: üks alla visatud mäda pirn

Ülevalt ladvast üks köis ripub lõdvalt alla
Nüüd peksleb maas. Loob rohu sees oma rada
Lainetus käib läbi kõrte ja tõmbab mu ümber
ringi. Sisinat kuulen, näen hambaid ja keelt

2003

MARION POSCHMANN. Gnadenanstalt

VARJUPAIK

barokne ülevoolamishimu,
tõmblevad silmalaud, tõmblevad jalad,
paksu suhkruvaabaga kaetud uni, selle ihu
magus koorem, juba ta ongi kontrolli alt väljas,
juba voolamas piltides, privaatne
teleprogramm, roosa mahl, mida neelan,
sa kruvisid mu huuled oma huulte külge
ja su keha tuksleb, näeb und
ja liigub telepuldi abil

läheme eetrisse, liikmed
puutuvad kokku, annavad signaale, mu keha
on siirupit täis, kleepun
su külge, nõrguvad õhtused seriaalid,
hõredad mängufilmid, REM-faasid, kanaleid klõpsides
timmib meid öö

mul on hulluksminemise himu,
sina katsetad unes
käte haaramisvõimet,
proovid lõunamaa vilju, keerutad
kuumas kompotis paisuvaid virsikuid,
ploome, aprikoose, pildid sulavad ühte,
näen kleepjana südamevatsakesi, slaide
suhkruga ülepuistatud seintest,
valguskiir, kokanduse-stuudio, mis stabiliseerub,
ja sa kompad mind, kuni ma muutun raskeks,
läbipaistvaks, sädelevaks, karamellkehaks

Verschlossene Kammern, 2002

CAROLINE HARTGE. Elektrische Balladeske

ELEKTRILINE BALLADESK

Väikesi rattaid kukub su suust
kui räägid.
Ja mutreid ja narde ja kruvikesi.
Kilks.
Kõlks.
Kaneeli sisse.

Ja sinine. Ja taevakivi.
Su silmad on nagu kaugtuled
ultramariinsete klaaside
taga.
Ja oliiviõli ja banaanikarri.
(Ei mingit seesamikastet.)
Linnaväravad pandi kinni.

Su hambad on nagu majad kuskil tagahoovis
maal. Valgeks pügatud mäel. Risti. Ja põiki.

Väikesed üleskeeratavad kalad on ümber su kaela
ja jahutavad:
ookerkäed, ambrakäed, peenmehhaanilised.

Ja niidud täis liiliad seal kus sa käid.
Nagu too suuresilmne. Nagu too tüdruk.

Ja rooste, ja kuldne, ja kardemon.

Totem, 1996

PETER HUCHEL. Delphine

DELFIINID

Päikesevalgel
merele kiigates
näen neid
soolasest meremütakast
välja hüppamas –
delfiinid,

mu salajased vennad,
sõnumitoojad
Bütsantsist.

Õhk praksub,
nagu lendaks leegitsevad õled
läbi tamariskipõõsaste.

Tahan siia jääda
ja loendada
hunthalli kaljulõhe
nõlvaku peal
väikesi kõrgeid
kive,
ritsikasirinast täkituid,
surnute kive,
keskpäevataevast mustaks põlenuid.

Gezählte Tage, 1972

CAROLINE HARTGE. brief nach hause

KIRI KOJU

oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad

meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud

miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas

Totem, 1996

SASKIA FISCHER. Der Trennerin Taglied

LAHTILÕIKAJA PÄEVALAUL

Olen rätsep. Minu nõel
pole mingi nõel, minu niit
pole niit. Mina töötan ainult
kääridega.

Inimesed tulevad, igaühel oma soov.
Alles eile käis üks naine ja tahtis,
et lõikaksin ta lahti emast, kes on
surnud ja kõvasti südame külge kasvanud.
Võtsin kirkast märtsipäikesest
käärid ja päästsin nad teineteise küljest
valla. Nüüd puhkab ema end välja
talvest, mis teda kaua seespoolt näris,
tütar aga ajab oma asju vaikselt edasi,
et mitte segada kevadund.

Uskuge või mitte: minu
tegevus tekitab ka rõivaid.
Need istuvad hästi seljas. Neid nimetatakse
vabaduseks, nendega on mõnus ringi käia.
Mulle on see väga tähtis – lõike ja kanga
traagiline ilu veel peale selle.

Hiljuti lõikasin enda küljest lahti
ühe mehe: ränk töö (me polnud armunud,
vaid omadega puntras). Ta nuttis,
sest äkki paistis ta elu katkine.
Tal oli õigus. Punast niiti
ei olnud enam. Soovitasin helesinist
kergemeelt, taeva lemmiklõime –
silmanähtav, ometi vaevumärgatav.
Sestpeale kargab ta ringi nagu lehekonn,
alasti, pea erkrohelisi lollusi täis.

Olen vapper ja kirjutan kõik üles
vööle, mis hoiab
mu mõtteid koos.
Tõmban armunuid ligi. Ometi
võin end sellestki lahti lõigata.

Olen rätsep. Mina ei hoia
midagi koos, ega ravi midagi
(seda teeb niikuinii ainult aeg). Sest
mina töötan ainult kääridega,
tsihh-tsahh ja ongi valmis
illusiooni lõikeleht.

Wenn ich Himmel wär, 1998

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Wunschkonzert

SOOVIKONTSERT

Samad ütleb: andke mulle üks pitaleib
Preili Brockmann otsib väikest mõnusat korterit kööginurga ja konkuga
mis poleks liiga kallis
Veronique igatseb maailmarevolutsiooni
Dr Luhmann tahaks ilmtingimata oma emaga magada
Uwe Köpke unistab Thurn und Taxise postmargist Sieben Silbergroschen
helesinine ja ilma sakkideta
Simone teab täpselt mis ta tahab: kuulsaks saada lihtsalt kuulsaks
ükskõik kuidas iga hinna eest
Kui kõik oleks Konradi enese teha jääks ta lihtsalt voodisse lesima
Proua Woods tahaks et teda alatasa raudu pandaks ja vägistataks
aga ainult tagantpoolt ja see peab härrasmees olema
Guido Ronconi ainus soov on unio mystica
Fred Podritzke tahaks torujupiga peksta kõiki neid hulle värdjaid
kuni nad enam ei liiguta
Kui Karel ei saa kohe kurgisalatit ja kooreklopsi hakkab tal katus sõitma
Buckil on vaja ainult üht sähvatust mitte midagi muud

Ja rahu maa peal ja heeringavõileiba ja võimuvaba diskursust ja beebit
ja maksuvaba miljonit ja ägamist mis muutub teatud väikesteks lämmatatud
karjeteks ja plüüsist puudlit ja vabadust kõigile ja pea mahavõtmist ja
et välja langenud juuksed üleöö tagasi kasvaksid

Gedichte 1955-1970

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Lied von denen, auf die alles zutrifft und die alles schon wissen

LAUL INIMESTEST, KES KÕIKE JUBA TEAVAD

Et midagi tuleb otsekohe ette võtta
seda me juba teame
aga et praegu on veel vara midagi ette võtta
ja et praegu on niikuinii liiga hilja midagi ette võtta
seda me juba teame

ja et meie käsi käib hästi
ja et ta käib hästi ka edaspidi
ja et sellel pole mitte mingit mõtet
seda me juba teame

ja et meie oleme süüdi
ja et meie ei saa midagi parata et me süüdi oleme
ja et meie oleme süüdi et me ei saa midagi parata
ja et see on meid ära tüüdanud
seda me juba teame

ja et võib-olla oleks targem oma suumulk kinni hoida
ja et meie oma suumulku kinni ei hoia
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et meie ei saa kedagi aidata
ja et meid ei saa keegi aidata
seda me juba teame

ja et meie oleme väga andekad
ja et meil on valida eimillegi ja eimiski vahel
ja et seda probleemi me peame põhjalikult analüüsima
ja et me paneme tee sisse kaks tükki suhkurt
seda me juba teame

ja et meie oleme rõhumise vastu
ja et suitsud lähevad kallimaks
seda me juba teame

ja et me alati näeme mis tulemas on
ja et meil on alati õigus olnud
ja et sellel pole mitte mingit tähtsust
seda me juba teame

ja et see kõik on tõsi
seda me juba teame

ja et see kõik on pettus
seda me juba teame

ja et see kõik on
seda me juba teame

ja et kõik see ei ole midagi uut
ja et elu on ilus
seda me juba teame
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et me seda kõike juba teame
seda me juba teame

Gedichte 1955-1970

RENATUS DECKERT. Odysseus

ODYSSEUS

Ta kiskus sillutist üles: hommikuhämaras ühel
ristmikul
idarajoonis.
Küüned olid tal
nagu küünised, käed suured kui labidad.
Mööda kihutavad autod
riivasid teda.
Higi pritsis talle silma,
nii et ta oli pime
nagu kükloop.
Üleskistud kivid pildus ta hooletult
laiali.
Ruudud raksatasid:
ähvardavalt välkusid nende killud läbi suitsu.
Küüned mustad ja verised,
hakkas ta karjuma
ja põlvitas nuuksudes liivale, mis nüüd
oli ilmunud kivide
ja tõrva alt.
Kui ristmikule lendasid sinised sireenid,
puudutasid ta huuled
värisedes
randa.

Lyrik von Jetzt: 74 Stimmen, 2003

PAUL CELAN. Auge der Zeit

AJA SILM

See ongi aja silm:
viltu vaatab ta
seitsmevärvilise kulmu alt.
Tema laugu pesevad tuleleegid,
tema pisar on aur.

Pime täht kihutab ta poole
ja sulab kuumal ripsmel:
maailmas läheb soojaks,
ja surnud
punguvad ja õitsevad.

Von Schwelle zu Schwelle, 1955

RON WINKLER. Kaltes klares Nordmeer

KÜLM SELGE PÕHJAMERI

vesi oli selge nii selge.
vesi oli selge nagu vesi, mis on selge.
selge nagu vesi, mis paistab olevat selge.
nagu siis kui.
nagu vesi, mida võiks kallistada, riita laduda
või kirjaga ära saata.
selge nagu Pythagorase teoreem.
termodünaamika esimene seadus.
oleks tore, kui see ka vee puhul kehtiks.
nii väga selge kui sininegi, roheline, vedel, hall, staatiliselt dünaamiline.
selge nagu universumi parem pool.
nii selge, nagu vaadeldaks seda (vett) läbi ketta,
mis on tehtud selgest ja peaaegu selgest veest.
nagu justkui.
selge nagu selge vee kala.
selge nagu ebatõelise terrori tegelik mõju tegelikkusele.
nii selge nagu seegi, et kalad on söödavad
liikumised ja laevad
söögiks kõlbmatud reisid.
enamasti.
mitte nii selge nagu H2O.
selge, nagu vesi (see) ei olekski iseendaga
korrutatud.
nii selge, nagu vesi ei olekski transtsendents,
vaid hoopis substants.
nii selge, et võrdväärtus millimallikas paistab täiesti ebaselge.
ja tegelikult ka
hoopis selgem kui
justkui.

Frenetische Stille, 2010

GÜNTER GRASS. Racine lässt sein Wappen ändern

RACINE MUUDAB OMA VAPI ÄRA

Heraldiline luik
ja heraldiline rott
moodustavad – ülal luik,
all rott –
härra Racine’i vapi.

Racin mõtiskleb tihti
oma vapi üle ja naeratab,
justkui teaks, mida vastata,
kui sõbrad pärivad luige kohta,
aga mõtlevad rotti.

Racine seisab
tiigi veeres
ja otsib luuleridu,
mida ta jahedalt ja mõõdukalt
kuuvalguse ja veepeegli abil valmistada oskab.

Luiged magavad
madalas vees,
ja Racine mõistab seda vapiosa,
mis on valge
ja toetab peapadjana ilu.

Aga rott ei maga,
ta on vesirott
ja näksib, nii nagu vesirotid ikka,
luike vee alt
tagumikust.

Luik kiljatab,
vesi lööb virvendama,
kuuvalgus tuhmub ja Racine otsustab
koju minna
ja vapp ära muuta.

Heraldilise roti võõpab ta paksult üle.
Ometi jääb see vapilt lakkamatult puuduma.
Valeva, tumma ja rotituna
magab luik oma etteaste maha –
Racine ütleb teatrist lahti.

Gleisdreieck, 1960

GÜNTER GRASS. Müll unser

MEIE PRAHT

Otsisin kivi ja leidsin
sünteetilisest massist
ühe ellujäänud kinda.

Iga sõrmeots rääkis.
Ei, mitte lollakaid meremehejutte,
vaid seda, mis alles jääb:

meie praht
mööda mererandu.
Ise kadusime ära, ja ometi
ei kaotanud keegi midagi.

Novemberland, 1993

JOHANO STRASSER. Litanei

LITAANIA

Gert Heidenreichile


kõik mis suitseb
toob kasumit

kõik mis puhastab suitsevaid korstnaid
toob kasumit

kõik mis tapab
toob kasumit

mis hävitab inimesi ja linnu ja relvi
toob kõvasti kasumit

rahulepingud
toovad kasumit

ülesehitus purustatud maakohtades
tunnelite kaevamine sildade rajamine
hoonete ehitamine
toob kasumit

valede levitamine
toob kasumit

valedevõrgu ja valelike paljastamine
ohtrad lohutussõnad ja süüdistusedki
mõistuse kohtu ees

kõik mis on õiglane ja ebaõiglane
toob kõvasti kasumit

Labile Hanglage, 2010

JÜRGEN NENDZA. Picknickkorb

PIKNIKUKORV, üks tekk ja üks ilus mäng:
väljasõiduks rohelisse piisab sellest.

Alustasid ettevalmistusi.
Tuul tuleb nii nagu ikka tuule

varjust, ometi roheline eksitust ei tunne.
Küllap seepärast jooksebki su laps

läbi selle paokil akna su poole:
tema pea on vetruv õis, tema hääl,

päikesesamba vari, kasvab hämaras
ja jutustab, kuidas ta mängis kesk puude

valgusaastaid. Nüüd oleks õhtu, ja sinuni
rändab üks lause: kurbus, mida me kanname,

on sama raske kui magav laps.
Pöörad jälle piknikukorvi poole,

hüüad last. Ta tulebki jooksuga,
sa kuuled selgesti: rohi lööb laineid.

Die Gelegenheit der Wiese, 2007

MICHAEL KRÜGER. Marx redet

KÕNELEB MARX

Vahel, kui ilm Läänes selgemaks läheb,
vaatan ma sädelevaid rahavooge,
mis valguvad vahutades üle kallaste
ja ujutavad üle veel põuase maa.
Mulle teeb nalja see loba diktatuur,
mida ühiskonnateooria pähe
välja pakutakse, kui alt tulevaid uudiseid
ikka uskuda võib. Minu käsi käib hästi.
Vahel näen Jumalat. Ta paistab kosunud.
Arutame metafüüsilisi küsimusi, muidugi naljaga
pooleks, üllatavalt asjatundlikena dialektikas.
Viimati küsis ta minult mu Kogutud Teoste
väljaannet, väites, et ta ei olevat
seda mitte kusagilt leidnud.
Mitte et hakkaksin sellesse uskuma, ütles ta,
aga ega see kahju ka ei tee.
Andsin talle autorieksemplari, viimase
sinisest väljaandest, koos kommentaaridega.
Muide, ta on palju haritum kui ma arvasin,
teoloogiast täiesti tüdinenud, viskab liiva
dekonstruktsiooni masinavärki, psühhoanalüüs
on tema meelest täielik jama, ta ei võta
seda suu sissegi. Tal on üllatavaid eelarvamusi.
Näiteks Nietzschele annab ta andeks isegi
kõige totramad laused, see-eest aga Hegelit
ei kannata silma otsaski. Omaenda projektist
ta ei räägi, on liiga häbelik. Palun,
ütles ta hiljuti, olles pika pilguga Maa
peale vaadanud, palun olge valmis.

Wettervorhersage, 1998