CAROLINE HARTGE. Elektrische Balladeske

ELEKTRILINE BALLADESK

Väikesi rattaid kukub su suust
kui räägid.
Ja mutreid ja narde ja kruvikesi.
Kilks.
Kõlks.
Kaneeli sisse.

Ja sinine. Ja taevakivi.
Su silmad on nagu kaugtuled
ultramariinsete klaaside
taga.
Ja oliiviõli ja banaanikarri.
(Ei mingit seesamikastet.)
Linnaväravad pandi kinni.

Su hambad on nagu majad kuskil tagahoovis
maal. Valgeks pügatud mäel. Risti. Ja põiki.

Väikesed üleskeeratavad kalad on ümber su kaela
ja jahutavad:
ookerkäed, ambrakäed, peenmehhaanilised.

Ja niidud täis liiliad seal kus sa käid.
Nagu too suuresilmne. Nagu too tüdruk.

Ja rooste, ja kuldne, ja kardemon.

Totem, 1996

CAROLINE HARTGE. brief nach hause

KIRI KOJU

oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad

meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud

miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas

Totem, 1996