TUA FORSSTRÖM. Lövverk speglat i ögat

Lehestik peegeldub silma sees, murtud kael
räägib, kuidas oli olla lind ja lennata
tühjas taevas peegelduvate lehtede poole:
üks segane mälestus rõõmust kukkuda alla
ja kohtuda kellegagi, kes on nii sinu enda moodi

Snöleopard, 1987

BO CARPELAN. Så klär dagen av sig

 

Ja päev riietubki lahti, seab end ööks valmis:
kahtlused riputab aeda tuulduma,
rahu kogub lambi kõrvale toolile kokku,
vaatab end peeglist, nägu nagu kõigil teistelgi –
ikka kaks silma, nina, suu, sugu,
 
ta kummardub, et sõlmida lahti oma üksluised rajad
piki tänavaid, üle platsi, treppidest üles.
Nõjatub, paneb silmad kinni,
laseb õhtul saabuda nagu soojal tekil, mis libiseb üle keha
vaikse hingamisega, lapse häälega.

I det sedda, 1995

BO CARPELAN. De nakna fälten väntar snö

 

Alasti väljad ootavad lund
nii nagu vanad inimesedki, nähes
mulla musti vagusid.
Nad igatsevad näha taeva avardumist,
tähtede lähenemist.
Ja ikkagi on neil hirm.
Vahest jäävad hallid pilved ja
hallid päevad kõigest hoolimata püsima,
lumi, mis lõhnab puhaste linade järele,
rahulikud unenägudeta ööd.

I det sedda, 1995

BO CARPELAN. I nätterna

Puud vulisevad öösiti nagu vesi.
Päev suletud silmade taga on õnnelik ja puhas.
Sa liigud vabalt, liugled nagu puri täis tuult
suvel, kui kool on läbi ja oled kahevahel,

ei igatse, ei tea, kas on öö või hommik,
kaljulaid seal kaugemal liigutab aeglaselt veevoolus
ja kerkib valguse kätte, keegi ei tea sinust midagi,
päev on tuuline nagu võilill, keegi ei tea, et sa elus oled

siin, selles salajases selguses, nagu kerge kõrge pilv

År som löv, 1989

BO CARPELAN. Sömnlös

UNETU

Mida mäletada tahan, ununeb.
Mida unustada tahan, püsib meeles,
laman unetult nagu ükskord ammu,
elu etteheited.

Annan alla, tõusen üles ja lähen akna juurde:
koidikul ei liigu väljas keegi,
ainult üks tuulehoog, mõned karmid
kevademärgid.

Dagen vänder, 1983

BO CARPELAN. Födelsen

SÜND

Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.

Minus sju, 1952

GÖSTA ÅGREN. Den andre guden

TEINE JUMAL

Juba seisiski ta algus-
punktis ja vaatas tuleviku
joone poole, aga pööras end
siis ümber ja läks rahulikult
suure seina sisse. Nii juhtub,
tegemata asju ei saagi kunagi
ära lõpetada. Nad jäävad ikka
alles, üks vaikne metsalagendik
üleni karjest. Mitte miski pole ainult
ta ise; ei lüüasaamine, see
hägune võit; ei lein,
mis võimendab meie jäämist.
See, mida mitte kunagi ei juhtunud,
lohutab meid, kanname kaasas
lugusid, neid ebamugavaid
jutustusi ühest teisest
tulevikust.

Den andre guden, 1985

BO CARPELAN. Kväll

ÕHTU

Vaata, kuidas õhtu õitseb –
Vaata, kuidas maa kingib taevale,
mis on täis tuhandeid kadunud tähti,
vaikuse

Vaata, kuidas kõik on vastupanuta
mähitud armastusse, vaikusesse, õrnusesse.
Ainustki tõelisust pole alles.
Ainult uni.

Õhtu imeline rahu –
Kuule, kas keegi läks just mööda?
Ei, peale meie ei saa ju siin olla
kedagi.

Som en dunkel värme, 1946

BO CARPELAN. Förbered deg

Sea ennast valmis.
Otsi üles kõige hädavajalikum,
ka see kott, mida sa kunagi
ümber maailma vedasid.
Kas mäletad, kuidas sa
kõrbes kisendasid?
Sea ennast valmis.
Keegi ei vasta sulle,
mitte ainuski kaja.

Nya dikter, 2007