JANNIS RITSOS. Σχεδóν πλυρóτητα

PEAAEGU LÕPLIKKUS

Tead, surma ei ole olemas, ütles mees.
Tean jah, et olen surnud, vastas naine.
Sinu kaks särki on triigitud ja sahtlis,
ainult üks väike roos on mul veel puudu.

Το μακρινό, 1975

SAPPHO. νύκτ[. . . ]

… öö

neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.

Ärgates mine …
omaealiste poiste juurde …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja [lind].


Fragment nr 30 (LP)

JANNIS RITSOS. Σημείο

TÄHIS

Tume tuul tuhises ümber taevatähtede.
Mingi kurb ja salapärane vägi
muutis puud sünkjaks.

Ainsaks tähiseks pimedas
kaks nappi valgussõõri –
ühe vaikiva naise põlved.


Παρενθέσεις, 1950-61

JANNIS RITSOS. Πεíνα

NÄLG

Öö sai läbi, suu triiki täis vaikivat vett. Koidikul
säras köierullide peal läbimärg päike.
Näo varjud, mastivarjud, reisid –
olid ja ei olnud ka – nad ei kustutanud meie nälga.

Keegi hõikas mägede tagant, keegi teine
puude tagant; ja veel keegi, ja veel keegi,
kõikjalt loojangu hämarusest – kuhu joosta?
Mis suunas? Ehk hõikasime meie ise? Ja mäed
kasvasid suuremaks ja teravamaks nagu näljase hambad.

Παρενθέσεις, 1946-47

JANNIS RITSOS. Το ίδιο αγκάθι

SEESAMA OKAS

Öö meie vastas justkui lastekodu
fassaad, kahekordne, aknad kinni.

Järgmisel päeval üks naine, puude all,
kisub talla seest okast välja –

sedasama okast, millele astume iga öö.

Παρενθέσεις, 1950-61

KONSTANTINOS KAVAFIS. Το Πρώτο Σκαλί

ESIMENE ASTE

Noor luuletaja Eumenes
kurtis ühel päeval Theokritosele:
„Olen juba paar aastat kirjutanud,
aga valmis on vaid üks idüll.
See on mu ainus lõpetatud töö.
Ah, näen et kõrge on
Poeesia trepp, nii väga kõrge;
ja esimesest astmest, kus seisan,
ma kahjuks kõrgemale kunagi ei saa.“
Theokritos vastas: „See jutt
on kohatu ja teotav.
Ka esimesel astmel seistes
sa olema peaks rõõmus, uhke.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.
Sest ka esimene aste
on tavalisest ilmast kõrgemal.
Et jalga sinna seada,
sa olema pead vääriliselt
ideede linna kodanik.
Ja selle linna kodanikuks saada
on raske, seda juhtub haruharva.
Siit turuplatsilt leiad Seadusandjad,
ja neid ei peta ära ükski õnnekütt.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.“

Ποιήματα 1897-1933

KONSTANTINOS KAVAFIS. Ο ήλιος του απογεύματος

PÄRASTLÕUNAPÄIKE

See tuba, küll tunnen teda hästi.
Nüüd on ta koos kõrvaltoaga välja
üüritud. Kogu majast on saanud
vahendajate, kaupmeeste ja firmade kontorid.

Ah, see tuba, kui tuttav ta on.

Siin ukse juures oli diivan
ja diivani ees türgi vaip;
siin riiul kahe kollase vaasiga.
Paremal, ei, otse vastas, peegliga kapp.
Keset tuba laud, kus ta kirjutas;
ja kolm suurt korvtooli.
Akna all oli voodi,
kus nii sageli armatsesime.

Need vanad asjad on kindlasti kuskil alles.

Akna all oli voodi;
pärastlõunapäike paistis vaid pooleldi ta üle.

...Ühel pärastlõunal kell neli läksime
vaid nädalaks lahku... Aga siis
sai sellest nädalast igavik.

[1919]

KOSTAS KOUTSOURELIS. Βιβλιοθήκη

RAAMATUKOGU

Selles sõnade mausoleumis
valvab iga lehekülg
üht ebakindlat mälestust
üht tolmust surematust

Mõnikord,
ootamatuil hetkil,
lappab keegi võõras aeglaselt tühjust
ja lehekülgede lõpus
hakkab üks jäine muusika
krigisema

KONSTANTINOS KAVAFIS. Φωνέσ

HÄÄLED

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

[1904]