TRUTH THOMAS. Dwarfophobic

PÖIALPOISIFOOBIA

Lumivalguke ja seitse pöialpoissi varjavad
midagi. Mitte et mina kuulujutte levitaksin,
aga no kuule, kõik metsas peaksid
aru saama, et seal majas ei tegeleta mitte ainult
laulmisega. Just nii, beibi, kuningapoeg
jäi peole hiljaks. No ega ma ei ütle,
et ma otseselt midagi näinud oleks, aint
kuidas Toriseja prügi välja viis – asi oli pigem
selles, et kuidas ta seda tegi, saad aru? Üks õhtu
pidin neile mendid kutsuma, ja kutsusin kah.
Nad tantsisid kõik koos seal aias, endal
suud kõrvuni. See nägi lihtsalt haige välja.
Ega neid pokri ei pandud, aga ära tule mulle rääkima,
et Unimüts on ainult kokkamisest pidevalt nii väsinud.

Party of Black, 2006

YAHYA HASSAN. Plastikblomst

PLASTMASSIST LILL

selles korteris mis ma maha põletasin
sõime alati põrandal
isa magas elutoas madratsi peal
minu nooremad õed-vennad
jagati korteri peale laiali
üks arvuti taha
üks põrandale roomama ja üks ema juurde kööki
kui sa oma õdesid-vendi veel kiusad
panen ma su põlema
ütles ema ja vibutas isa välgukat
aga kui ta selle käest ära pani
jõudsin ma temast ette
pistsin välguka tasku läksin süüdlaslikul sammul
ja istusin radiaatori ja diivani vahelisse nurka maha
lasin leegil suudelda plastmassvart
istusin seal nii kaua kui sain
siis tõmbusin eemale ja vaatasin esmalt leeke
seejärel isa
ja mõtlesin et kõige parem oleks tal lasta magada
aga siis tuli ema karjudes
ja isa ärkas üles enne kui oleks võinud talle palveid lugeda
leegid võtsid võimust
isa roomas aluspükste väel treppidest üles
karvane nagu gorilla
ja hoiatas kõiki meie trepikoja tamileid
läksime alla keldrisse tuletõrjet ootama
ainuke asi mis me uude koridori kaasa võtsime
oli musta värvi telekas paar aastat vana
tagumine osa sulanud
ära põlesid mu kõige varasemad lapsepõlvemälestused
laotasin maha nii palju ajalehti
et peaaegu kogu põrand oli kaetud
vaatasin kõiki neid sõnu ja pilte
kuni mulle toodi süüa
kui isa oleks näinud sõnu nagu seks või munn
või mõne kergelt riides skandinaavia tüdruku pilti
mis oleks uskmatule meeltmööda olnud
oleks ta selle välja rebinud või ajalehe tagurpidi keeranud
aga vana-aasta õhtul istusime kõik koos laua taga
seal oli ketšup ja koola ja nuga ja kahvlid
kui tuju liiga heaks läks andis ta paar kõmmu
aga muidu oli see täiesti tsiviliseeritud söömaaeg

Digter, 2013

GLORIA GERVITZ. Espiral de ecos

Kajade spiraal
Peegelpilt
Oleme see mida mõtleme
Üks mõte teise järel
Sookured tulevad tagasi
nende tiivad vallandavad vaikuse
ootamatud valged õied tühjas taevas
Keskpäeval linnades
kui mäed hingavad kuuma käes nagu merevaik
alati lõuna poole, sinna kus ei juhtu midagi
Eelistan oma väljamõeldisi hoida ja tõeliselt olemasolevast teadmatusse jääda
parem näha unes et olen surnud kui surra kõikides unedes mis mu välja mõtlevad
Vaatame teineteist
Näen silmi mis võiksid olla ükskõik kelle silmad
Jään jälle magama. Und enam ei näe. Valgus rudjub puid
puude karjumine päeva teramikul kurdistab
Pärastlõuna räägib ikka sedasama, see paus ei puhke
kesk ainust tõelist eluruumi, hetkelist geomeetriat
Jahedas aniisihõngus aeglane ahistav unetus
Mesilaste päike murrab laineid, päev on tihke
Kui vanaema roosipärga loeb, sajab vihma
Kui vend mulle kaddišit loeb, sajab vihma
Iga päevaga jään aina kaugemaks ega tea mida teha. Ma ei pääse iseendast välja
ainult iseenda kaudu tean ja tunnen kõiki teisi
väljamõeldis mis igal hommikul pihta hakkab kui mina õpin ühtesoodu ärkama
ja taas endaks saama, üheks paljudest naistest kes minu sees elavad
Aga kui ärkaksingi igaveseks?
Hommik hajub. Kuumad vaikusehetked, teritatud ruumid
põgusad struktuurid, ristkülikud

Migraciones, 2004

PETRA SZŐCS. Ceremónia

TSEREMOONIA

Mu emal ei ole sõpru,
õhtul kirikust tulles tupsutab ta
endale paksult Taani puudrit peale
ja läheb otse vaenlaste juurde.

Uksetelefonis räägib lahkel häälel,
läheb üles, võtab köögis istet,
vaatab kõõrdi elutoa kinniseid uksi,
kisub lahti vanad haavad,
näitab oma sünnimärke.
Peagi lahkub karjudes.

Tema vaenlased ei tea,
et pärast seda läheb mu ema spordiväljakule.
Kuivanud lillekimp tagurpidi käes,
pistab ta lõbusalt jooksu.

Kétvízköz, 2013

BO CARPELAN. I nätterna

Puud vulisevad öösiti nagu vesi.
Päev suletud silmade taga on õnnelik ja puhas.
Sa liigud vabalt, liugled nagu puri täis tuult
suvel, kui kool on läbi ja oled kahevahel,

ei igatse, ei tea, kas on öö või hommik,
kaljulaid seal kaugemal liigutab aeglaselt veevoolus
ja kerkib valguse kätte, keegi ei tea sinust midagi,
päev on tuuline nagu võilill, keegi ei tea, et sa elus oled

siin, selles salajases selguses, nagu kerge kõrge pilv

År som löv, 1989

RACHEL HADAS. The Gift

AND

Kui naine on üle viiekümne,
saab talle osaks üks imelik and.
Me pole küll veel raugalikult krimpsus,
ometi oleme juba piisavalt vanad,
et muutuda nähtamatuks. Ja selles uues rüüs
me võime kuulda päris hämmastavaid
uudiseid sõpradelt ja tuttavatelt, vahel isegi
võõrastelt, kes ei vaatagi meile otsa,
vaid otse meist läbi: nad küünitavad sisse, siis
kiikavad üle õla välja, otsides midagi
nähtamatut ja nägematut.
Miks ma seda teile õieti räägin?
küsitakse minult järjest tihemini. Sest et ma olen
ju siin, ja nähtamatu. Nüüd mil elu just
eesriide langetab, eest ära võetakse
üks teine loor. Nooruse udu hajub,
ja ma näen selgelt läbi aastate
ühesuunalise peegli.

The River of Forgetfulness, 2006

OCTAVIO PAZ. Las armas del verano

SUVE KÄED

Kuula ruumi tukslemist
need on kiimas aastaaja sammud
aasta hõõguvatel sütel

Tiibade ja lõgismadude plagin
tormi kauged trummilöögid
maa pragin ja lõõtsutamine
putukatest ja juurtest riiete all

Janu ärkab ja ehitab
suured klaasist puurid
kus su alastus on aheldatud vesi
vesi mis laulab ja murrab end ahelatest vabaks

Relvastatud suve relvadega
tuled sa minu tuppa minu pähe
ja vallandad keelejõe
vaata ennast nendes ruttavates sõnades

Päev põleb tasapisi ära
tühistatud maastiku kohal
sinu vari on lindude maa
mille päike ainsa liigutusega hajutab

Hacia el comienzo, 1964-68

MOE WAY. Watch Out Maung Maung

MAUNG MAUNG, VAATA ETTE
(KÄTTEMAKS ON OLEMAS)

mina tulin esindama kõiki
tulin läbi tormi ja raju
mul on küll nõrkusi
aga ma ei looda mitte midagi
olen enamuse delegaat, jääksin täiesti rahule
kui te mõistaks mu head tahet, kui te minust aru saaks
mõned teie seast võib-olla kõhklevad ja kahtlevad
vabandan, kõiki erinevusi ma välja rookida ei suuda
aga üht-teist olen ma enda heaks teinud
nagu näete, seisan siin üksi
täiesti üksi lageda taeva all
palun saage minust aru
ma pole teid kunagi petnud
tõtt öelda pole asi mitte selles
et mul oleks teie esindamisega liiga palju tegemist
see on hoopis minu loomupärane harrastus
elu on mind õpetanud esindama enamust
just sellepärast seisangi teie ees
mind mõistetakse valesti, minust käiakse üle
tean, et mõnedel teie seast on minu suhtes eelarvamusi
aga vabandage, mina töötan enamuse heaks
isegi jõudeolek pole mulle lihtsalt lõbu
minu keha ja hing on enamuse esindamisega usinasti ametis
üleüldise hea tahte eest
ma mingit vastutasu ei oota
teen täie teadmisega kõike
mida ma tegema pean
mind valiti välja, olen kindlalt otsustanud
teha teoks oma tõeline kutsumus, minu elu siht
ma palun teid, uskuge mind, usaldage mind
mina esindan enamust.

Bones Will Crow: 15 Contemporary Burmese Poets, 2012

JOHN ASHBERY. Some Trees

MÕNED PUUD

Hämmastav: kõik nad on kenasti
üksteise kõrval, nagu peaks paigal
püsima, et juttu ajada.
Kogemata kokku lepitud

kokkusaamine hommikul, maailmast
nii kaugel, et see mõjub nagu nõusolek,
ja korraga me kahekesi olemegi
see, mis me puude meelest oleme

ja mis nad meile öelda tahavad:
tähendus tuleb lihtsalt sellest, et nad
on siin; varsti võime teineteist puudutada,
armastada, kõike seletada.

Oleme ümber piiratud, ja meil on hea meel,
et meie ei mõelnudki välja
kõike seda toredust: vaikuse on juba
täitnud helid, lõuendilt ilmub

naeratuste koor, talvine hommikupoolik.
Selles ehmatavas, liigutavas valguses
jäävad meie päevad nii tagasihoidlikuks,
et need sõnad näivad kaitsvat ennast ise.

Some Trees, 1956

BRUCE WEIGL. Meditation After Prayer

MEDITATSIOON PÄRAST PALVET

Ainult vihm ja lörts ja jäine helk igal pool muudab
asjad tõeliseks. Suremise aeg, et saaks uuesti sündida.
Keegi kraapis koopaseina sisse mõned märgid,
justkui tahtnuks midagi öelda, näidata teed maailma, mida polnudki veel olemas,
aga mida võis kuulda, nagu suurt sõjaväge, mis rühib kaugel üle mägede.
Mõnikord olen ma kaugel ära, kuigi alati mitte omatahtsi. See, mis juhtub
pärast palvet, on küsimus, kuumus, mis torgib mu selgroogu
otse valu piiril, nii nagu mulle meeldibki. Teisiti ei saa ma seda öelda.

The Abundance of Nothing, 2012