CHRISTIAN HAWKEY. Hour

TUND

Auk ei teadnudki, et ta on auk,
kuni kaas pealt ära võeti. Siis muutus ta

kanalisatsiooniauguks, kukkusin sealt sisse
veel ja veel. Püüdsin auku kõrvale lükata,

aga seal all oli teine auk, kust
ma sisse kukkusin,

veel ja veel, üks O. See
oli mu hingeauk. Sealt ma hingasin.

Võtsin augu oma auku sisse
ja muutusin ruumiks, kust kukkusin.

Tegin suu lahti, et naerda, päikesevalgust
immitses kõrist välja. Üks vares

hüppas oksalt alla
ja tõmbus mu roietesse kerra – paar sekundit

hiljem väljus ta mu reie tagant. Mu pealagi
libises lahti ja võttis taeva vastu.

Olin auke täis. Kukkusin.
Püüdsin moodustada sõna, aga välja tuli

vaid pikk, lõputu oie, põhjatu oie, hääl, mida
ma kunagi varem kuulnud ei olnud, see tõusis

maa seest: kuu tõusis,
aukudest rõugearmiline, ja tähed

läksid ükshaaval lahti, taevalagi,
ja ma tegin seda häält – teisiti ei saand –

see polnud minu oma, ta oli minusse
auku pugenud, olin ainult serv, või auguta serv,

mis polegi mingi auk vaid . . . . . . . . sellest
mõttest, mõtlesin, kukungi, ja ta jäi kinni.

Citizen Of, 2007

TOR ULVEN. Tilbakeblikk

TAGASIVAADE

Kolm väljasurnud hominiidi ja üks väljasurnud
hobuslane hipparion lähevad samast
kohast mööda samal päeval rohkem kui
kolm miljonit aastat tagasi, näitavad jäljed
tufis. Üks neist vanaaja inimestest
lõbustas end esimese jalajälgedesse astumisega.
Võib-olla pööravad nad end ringi ja heidavad
pilgu omaenda jälgedele (nagu vaataks ennast
porilombist kus aeg on seisma jäänud) enne kui nad
kaovad igaveseks jäljetusse

Museets teater, 1984-85

PENTTI SAARIKOSKI. Vanhuus

VANADUS

Dionysos vaeseke, ta on vanaks jäänud!
Pargis põlvili, värisevi käsi
peksab oma saua pilbasteks, tüdrukud pudenevad
peidust välja ja veerevad naerdes minema.
Dionysos vaeseke!
Lebab pargis kõhuli, jalad põhja poole,
tema habe haljendab veel pärast surmagi
ja ta hingab nagu terve linn,
kuigi ta on surnud,
Dionysos vaeseke.

Toisia runoja, 1958

MIA BERNER. Morgen med Joyce og Pound

HOMMIK JOYCE'I JA POUNDIGA

Hoiame teineteise ümbert kinni
magades on su käsi mu süles
ja minul sinu kivid käes.

Hommikul istud sa köögis
tass käte vahel.
We are the old people, ütled sa,
we are the old people
with the beautiful manners.

Et leskur for vinden, 2010

CAROLINE HARTGE. brief nach hause

KIRI KOJU

oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad

meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud

miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas

Totem, 1996

WALLACE STEVENS. The Wind Shifts

TUUL PÖÖRAB

Niimoodi pöörabki tuul:
nagu vanainimese mõtted,
kes ikka veel innukalt,
meeleheitlikult mõtleb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu ilma illusioonideta inimene,
kes ikka veel endas midagi imelikku tunneb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu inimesed, kes väärikalt lähemale tulevad,
nagu inimesed, kes vihaselt lähemalt tulevad.
Niimoodi pöörabki tuul:
nagu inimene, raske ning raske,
kes üldse ei hooli.

Harmonium, 1923

SASKIA FISCHER. Der Trennerin Taglied

LAHTILÕIKAJA PÄEVALAUL

Olen rätsep. Minu nõel
pole mingi nõel, minu niit
pole niit. Mina töötan ainult
kääridega.

Inimesed tulevad, igaühel oma soov.
Alles eile käis üks naine ja tahtis,
et lõikaksin ta lahti emast, kes on
surnud ja kõvasti südame külge kasvanud.
Võtsin kirkast märtsipäikesest
käärid ja päästsin nad teineteise küljest
valla. Nüüd puhkab ema end välja
talvest, mis teda kaua seespoolt näris,
tütar aga ajab oma asju vaikselt edasi,
et mitte segada kevadund.

Uskuge või mitte: minu
tegevus tekitab ka rõivaid.
Need istuvad hästi seljas. Neid nimetatakse
vabaduseks, nendega on mõnus ringi käia.
Mulle on see väga tähtis – lõike ja kanga
traagiline ilu veel peale selle.

Hiljuti lõikasin enda küljest lahti
ühe mehe: ränk töö (me polnud armunud,
vaid omadega puntras). Ta nuttis,
sest äkki paistis ta elu katkine.
Tal oli õigus. Punast niiti
ei olnud enam. Soovitasin helesinist
kergemeelt, taeva lemmiklõime –
silmanähtav, ometi vaevumärgatav.
Sestpeale kargab ta ringi nagu lehekonn,
alasti, pea erkrohelisi lollusi täis.

Olen vapper ja kirjutan kõik üles
vööle, mis hoiab
mu mõtteid koos.
Tõmban armunuid ligi. Ometi
võin end sellestki lahti lõigata.

Olen rätsep. Mina ei hoia
midagi koos, ega ravi midagi
(seda teeb niikuinii ainult aeg). Sest
mina töötan ainult kääridega,
tsihh-tsahh ja ongi valmis
illusiooni lõikeleht.

Wenn ich Himmel wär, 1998

TOMAS TRANSTRÖMER. Från mars -79

MÄRTSIST -79

Väsinud kõigist, kes tulevad sõnadega, sõnadega aga keeleta
läksin lumisele saarele.
Metsikul ei ole sõnu.
Kirjutamata leheküljed laotuvad igas suunas laiali!
Satun metskitse sõrajälgedele lumes.
Sõnadeta keel.

Det vilda torget, 1983

BO CARPELAN. Födelsen

SÜND

Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.

Minus sju, 1952

KONSTANTINOS KAVAFIS. Ο ήλιος του απογεύματος

PÄRASTLÕUNAPÄIKE

See tuba, küll tunnen teda hästi.
Nüüd on ta koos kõrvaltoaga välja
üüritud. Kogu majast on saanud
vahendajate, kaupmeeste ja firmade kontorid.

Ah, see tuba, kui tuttav ta on.

Siin ukse juures oli diivan
ja diivani ees türgi vaip;
siin riiul kahe kollase vaasiga.
Paremal, ei, otse vastas, peegliga kapp.
Keset tuba laud, kus ta kirjutas;
ja kolm suurt korvtooli.
Akna all oli voodi,
kus nii sageli armatsesime.

Need vanad asjad on kindlasti kuskil alles.

Akna all oli voodi;
pärastlõunapäike paistis vaid pooleldi ta üle.

...Ühel pärastlõunal kell neli läksime
vaid nädalaks lahku... Aga siis
sai sellest nädalast igavik.

[1919]