JACKIE KAY. Even the trees

ISEGI PUUD

Isegi puud õues tunnevad seda, nende peened oksad
nende halastuse kuues meel,

nad painduvad tuule käes ja paluvad tormilt,
et ta tooks andestust,

ja liituvad vaikuse kogudusega; selle kõrge tunnistajaga.
Puu külge seotud mees, keda piitsaga peksti

ei läinud enam kunagi puuvillapõllule tööle. Varajases
valguses, õrnas, südameid murdvas,

luukarva valguses hõljus põldude kohal üks laul;
läbi sajandite sammus ühe naise mälestus,

ikka edasi ja edasi, sinine laul tema südamelöögis,
vanas autos, mis sõitis üle

raudteerööbaste; hoiatushüüd –
kas seepärast mäletamegi üht ja mitte teist;

bassihäält, piitsa vihinat, imelikku
lämbuvat tuult, sinikaid, mis hõljuvad õrnas õhus

nagu lehed ja maanduvad, maanduvad, siia; otse siiasamma.
Kõik, mis kord juhtus, võib uuesti juhtuda.

Other Lovers, 1993

XHEVAHIR SPAHIU. Udhëtimet e mia

MINU RÄNNAKUD

Ma saduldan pilve
üle minu mägede ratsutama,
kui vihma vaja, neid pisaratega kastma.

Ma saduldan hobuse
tuule maitset tundma,
kui armastus mind ootab.

Ma saduldan jõe
mind avamerele viima,
laevu voogudel kandma.

Ma saduldan puu
et ta lindudeta ei leinaks,
et ta juured sügavamale maasse tungiks.

Ma saduldan unenäo
jaluste ja ohjadeta,
mind homsesse kandma.

Ma saduldan laulu
ta jumala, ta orjana – laulma
liikumisest tardumuse harjalt.

KIM HYESOON. I'll Call Those Things My Cats

NIMETAN NEID OMA KASSIDEKS

Nad on elus:

Räägin oma nähtamatutest kassidest. Nad on elus. Iga päev munevad nad kaks muna. Munemata nad paljuneda ei suuda. Pärast kevadist suurpuhastust on nad väljasuremisohus. Kui korra peale puhuda, lendavad nad kohe laiali. Jah, kassid on alati elus, igas nurgas.

Nad on väga väikesed:

Mul pole vaja neile süüa anda. Sest mina, nähtav, jätan neile ikka oma surnud naha tükikesi. Sest mu kassid on nii imepisikesed, et võivad ehitada eluaseme ühteainsasse surnud naha tompu.

Nad jäävad vaevu ellu:

Pühkides kukuvad nad maha, imedes seedivad ära, juba kerge köhatuse peale lasevad sabad sorgu. Mu kassid on nii imepisikesed, et kui panna nad mikroskoobi alla ja suurendada 500 korda, 1000 korda, võib nende kauneid huuli vaevu liikumas näha. Üks on küll päris suur. Ta väriseb hirmust, et mu hingeõhk võiks ta minema puhuda, ta kardab isegi udusule puudutust. Külma vastu nad ei saa. Suvel ei või ma uksigi lahti teha. Nad jäävad vaevu ellu. Vaesekesed. Palun nimetage mind kasside emaks. Nad on nii imepisikesed, et ma ei saa neid kallistada. Pole midagi parata. Vähemalt oma pooridesse võin nad tallele panna. Raamaturidade vahelt piilub üks punane kass. Nii armas. Igal pool on kasse. Nad on mu ajurakkude sees. Kaks muna päevas. Kaks muna teki all. Punased silmad, armsad njäud. Mu kassid, diivani taha pugenud. Kui koolist koju tulen, tõmbavad nad endale kapi otsas tolmuvaiba peale – nurrumine, njäugumine.

Ometi:

Need kaunid olendid. Kui ma ükskord hinge heidan, söövad nad mu ühe sekundiga ära. Kui sadama hakkab, pean nende pärast nahkdiivani õue tirima. Isegi mu ninasõõrmetesse ehitavad nad hooneid. Nad kugistaksid alla isegi mu elevandi. Nad on nagu tähed, mida päevavalgel ei näe.

Mommy Must be a Fountain of Feathers, 2008

LOFTUS MARAIS. Still Life With Wild Life

STILL LIFE WITH WILD LIFE

kõik magavad. ka kareni mees,
kes päeval muru niitis.
aga karen ise ei saa und
oma maitsekas öösärgis, karbi ees:
mingi david attenborough eri.
lõvid rebivad antiloope tükkideks.
sebrad paarituvad.
üks kärbes kaob mürgise õie sisse ära.
ta võtab lonksu sooja piima, paneb klaasi
joogialusele, vaatab edasi.
väljas kasvab vaikselt rohi

Staan in die algemeen nader aan vensters, 2008

CARLOS DRUMMOND DE ANDRADE. Mundo grande

SUUR MAAILM

Ei, minu süda ei ole maailmast suurem.
Ta on palju väiksem.
Tema sisse ei mahu isegi mu vaev.
Mulle meeldib sellest omaette arutada.
Uhkustan sellega enese ees,
kisendan sellest iseendale,
kirjutan sellest päevikutesse, paljastan ennast
jõhkralt raamatukogudes:
minule on kõiki vaja.

Jah, minu süda on väikene.
Nüüd alles näen, et isegi inimesed ei mahu tema sisse ära.
Inimesed on ju väljas, nad on tänaval.
Tänav on tohutu. Suur, palju suurem kui arvasin.
Aga isegi tänavale ei mahu kõik inimesed ära.
Tänav on maailmast väiksem.
Maailm on suur.

Tead ju küll, kui suur maailm on.
Oled näinud laevu, täis naftat ja raamatuid, puuvilla ja liha.
Oled näinud eri karva rahvast,
nende erisuguseid vaevu,
tead küll, kui raske on kõike seda taluda, kõike seda koguda
ühteainsasse inimrinda... ilma et ta lõhkeks.

Pane silmad kinni ja unusta.
Kuulata vett akende peal,
vesi on nii rahulik, ta ei kuuluta midagi.
Ometi tilgub ta käte peale,
nii rahulikult! Kohe uputab ta kõik...
Kas uppunud linnad sünnivad uuesti?
Kas uppunud inimesed tulevad tagasi?

Mu süda ei tea seda.
Mu süda on rumal, naeruväärne ja habras.
Taipan alles nüüd,
kui kurb see on, et ma mõnesid asju ei tea.
(Individuaalses üksinduses
õppisin selgeks keele,
millega inimesed omavahel suhtlevad.)

Vanasti kuulasin ingleid,
sonaate, luuletusi, pateetilisi pihtimusi.
Nüüd kuulan inimeste häält.
Olen tõesti palju vaesem.

Vanasti rändasin
väljamõeldud maadel, kus elada lihtne,
muretutel saartel, ometi oli see väsitav ja kutsus enesetapule.

Mu sõbrad olid saartel.
Saared jäid elaniketa.
Ometi pääsesid mõned ära ja
tõid teate,
et maailm, suur maailm kasvab iga päev,
tule ja armastuse vahel.

Nüüd võiks mu südagi kasvama hakata.
Armastuse ja tule vahel,
elu ja tule vahel
kasvab mu süda kümme meetrit ja lendab õhku.
– Oi tulevane elu! Meie loomegi sind.

Sentimento do Mundo, 1940

CLAIRE ASKEW. The Mermaid and the Sailors

NÄKINEID JA MEREMEHED

Ma tõmban neid vist ligi.
Nad tulevad mu juurde keereldes
nagu puksiirlaevad
hämarikus – vankuval sammul.
Võtavad kursi
üle baari põranda.

Mõnel on vaja oma elulugu
pajatada. Üks meenutas saatuslikku ööd
mereväes: kuidas ta kukkus Shanghaisse
mineva sõjaväelaeva ahtrist vette.
Ta ütles, et seisis kolm päeva
rifi otsas ja palvetas – ja hiljem
klammerdus minu külge
nagu uppuja.

Tihti on nad pisut vanemad, ja mida rohkem
purju jäävad, seda imelisemad
on lood. Mulle on jutustatud
kümne-aastastest vangipõlvedest
Brasiilias – smuugeldamisest
ja vahendamisest – ja nii palju kordi
sadadest säravatest neetidest,
mida armilised käed tinutavad
Tema Majesteedi laevakeredesse.

Minu punased juuksed on söödaks,
nad kihavad nagu kalaparved
ümber helendava kärbse. Libisevad
kartlikult külje alla viskiklaasi
ja looga, võib-olla pillates teravmeelsuse,
mis tuli pähe ukse taga,
tänaval sigaretti süüdates.
Nad hüppavad pea ees sisse, otsekui läbi jää,
ja tõusevad pinnale sätendades
ja hingeldades, oodates päästmist.

The Mermaid and the Sailors, 2011

GÜNTER GRASS. Racine lässt sein Wappen ändern

RACINE MUUDAB OMA VAPI ÄRA

Heraldiline luik
ja heraldiline rott
moodustavad – ülal luik,
all rott –
härra Racine’i vapi.

Racin mõtiskleb tihti
oma vapi üle ja naeratab,
justkui teaks, mida vastata,
kui sõbrad pärivad luige kohta,
aga mõtlevad rotti.

Racine seisab
tiigi veeres
ja otsib luuleridu,
mida ta jahedalt ja mõõdukalt
kuuvalguse ja veepeegli abil valmistada oskab.

Luiged magavad
madalas vees,
ja Racine mõistab seda vapiosa,
mis on valge
ja toetab peapadjana ilu.

Aga rott ei maga,
ta on vesirott
ja näksib, nii nagu vesirotid ikka,
luike vee alt
tagumikust.

Luik kiljatab,
vesi lööb virvendama,
kuuvalgus tuhmub ja Racine otsustab
koju minna
ja vapp ära muuta.

Heraldilise roti võõpab ta paksult üle.
Ometi jääb see vapilt lakkamatult puuduma.
Valeva, tumma ja rotituna
magab luik oma etteaste maha –
Racine ütleb teatrist lahti.

Gleisdreieck, 1960

BO CARPELAN. Kväll

ÕHTU

Vaata, kuidas õhtu õitseb –
Vaata, kuidas maa kingib taevale,
mis on täis tuhandeid kadunud tähti,
vaikuse

Vaata, kuidas kõik on vastupanuta
mähitud armastusse, vaikusesse, õrnusesse.
Ainustki tõelisust pole alles.
Ainult uni.

Õhtu imeline rahu –
Kuule, kas keegi läks just mööda?
Ei, peale meie ei saa ju siin olla
kedagi.

Som en dunkel värme, 1946

FRANCIS PONGE. L’Huître

MERIKARP

Merikarp, keskmise munakivi mõõtu, aga näeb krobelisem välja, on värvilt ühtlasem, säravvalge. Kangekaelselt suletud maailm. Ometi saab ta lahti teha: tuleb hoida teda köögiräti õõnsuses, võtta sälguline, kaval puss ja proovida mitu korda. Uudishimulikud sõrmed lõikavad endale sisse, küüned murduvad: töö on rõve. Lüües jääb kestale valgeid, halosarnaseid sõõre.

Seal sees on terve maailm, söödav ja joodav: pärlmutterlaotuse all (sõna otseses mõttes) heidavad ülemised taevad alumistesse, moodustades ainuma mülka, rohekaspüdela pauna, mis voolab ja voogab lõhnade ja vaadetena, ääristatud tumedast pitsist narmastega.

Haruharva pärlendab nende helkjas mutterkõris üks valem, selle võib ehteks noppida otsekohe.

Le Parti pris des choses, 1942

PABLO NERUDA. Puedo escribir los versos más tristes esta noche

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.

Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis,
nad on sinised ja värelevad kauguses.”

Öine tuul keerutab taeva all ja laulab.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Ma armastasin teda, ja vahel armastas temagi mind.

Öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel.
Suudlesin teda lõputult otsatu taeva all.

Ta armastas mind ja vahel armastasin tedagi.
Kuidas võinukski mitte armastada tema suuri liikumatuid silmi.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Mõelda, et teda pole. Tunda, et olen ta kaotanud.

Kuulata otsatut ööd, veelgi otsatumat ilma temata.
Ja rida langeb hinge nagu kaste aasale.

Mis sest, et mu armastus ei suutnud teda hoida.
Öö on tähti täis ja teda pole minuga.

See ongi kõik. Keegi laulab kuskil kaugel. Kaugel.
Mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Mu pilk tahab teda leida, et ta ligemale tuua.
Mu süda otsib, aga teda pole minuga.

Seesama öö, mis muudab valgeks needsamad puud.
Aga meie, me pole needsamad, kes olime siis.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga armastasin hullupööra.
Mu hääl otsis tuult, et puutuda ta kõrvu.

Teise oma. Ta saab teise omaks. Nagu enne minu suudlusi.
Ta hääl, ta kirgas keha. Ta põhjatud silmad.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga võib-olla ikkagi armastan.
Armastus on nii lühike, unustus on nii pikk.

Sest öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel,
mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Kuigi see on ehk viimane valu, mida tema pärast tunnen,
ja need on viimased read, mida talle kirjutan.

Veinte poemas de amor y una canción desesperada, 1924