15.6.11

JACKIE KAY. Even the trees




















ISEGI PUUD

Isegi puud õues tunnevad seda, nende peened oksad
nende halastuse kuues meel,

nad painduvad tuule käes ja paluvad tormilt,
et ta tooks andestust,

ja liituvad vaikuse kogudusega; selle kõrge tunnistajaga.
Puu külge seotud mees, keda piitsaga peksti

ei läinud enam kunagi puuvillapõllule tööle. Varajases
valguses, õrnas, südameid murdvas,

luukarva valguses hõljus põldude kohal üks laul;
läbi sajandite sammus ühe naise mälestus,

ikka edasi ja edasi, sinine laul tema südamelöögis,
vanas autos, mis sõitis üle

raudteerööbaste; hoiatushüüd –
kas seepärast mäletamegi üht ja mitte teist;

bassihäält, piitsa vihinat, imelikku
lämbuvat tuult, sinikaid, mis hõljuvad õrnas õhus

nagu lehed ja maanduvad, maanduvad, siia; otse siiasamma.
Kõik, mis kord juhtus, võib uuesti juhtuda.

Other Lovers, 1993

No comments:

Post a Comment