15.6.11
JACKIE KAY. Even the trees
ISEGI PUUD
Isegi puud õues tunnevad seda, nende peened oksad
nende halastuse kuues meel,
nad painduvad tuule käes ja paluvad tormilt,
et ta tooks andestust,
ja liituvad vaikuse kogudusega; selle kõrge tunnistajaga.
Puu külge seotud mees, keda piitsaga peksti
ei läinud enam kunagi puuvillapõllule tööle. Varajases
valguses, õrnas, südameid murdvas,
luukarva valguses hõljus põldude kohal üks laul;
läbi sajandite sammus ühe naise mälestus,
ikka edasi ja edasi, sinine laul tema südamelöögis,
vanas autos, mis sõitis üle
raudteerööbaste; hoiatushüüd –
kas seepärast mäletamegi üht ja mitte teist;
bassihäält, piitsa vihinat, imelikku
lämbuvat tuult, sinikaid, mis hõljuvad õrnas õhus
nagu lehed ja maanduvad, maanduvad, siia; otse siiasamma.
Kõik, mis kord juhtus, võib uuesti juhtuda.
Other Lovers, 1993
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment