ANTONIO GAMONEDA. Un animal oculto

SALALOOM valvab mind videvikus ja tal on minust hale. Ripnevad mädanend viljad, pulbitsevad keha kojad. Peegleid täis topitud haigus, tüütu on sellest läbi käia. Keegi vilistab mu südames. Ma ei tea, kes see on, aga tema lõputu silp on mulle arusaadav.

Mu mõtetes on verd, kirjutan mustadele mälestustahvlitele. Mina ise olengi see imelik loom. Tunnen enda ära: ta lakub armastatud ripsmeid, hoiab oma keelel isalikke aineid. Muidugi, kahtlemata olen see mina: ta laulab hääletult ja on maha istunud, et mõtiskleda surmast, aga ei näe muud kui lampe ja kärbseid ja leinalinte. Mõnikord ta kisendab pärastlõunases tardumuses.

Nähtamatu on valguse sees, aga kas nähtamatuses miski ka põleb? Meie kirik on võimatus. Igatahes, see loom pole nõus agoonias raugema.

Tema püsibki minu sees virgena, kui ma magan. Ta ei ole veel sündinud, ja ometi peab ta surema.

Kui asi on nii, kust kadunud selgusest oleme siis pärit? Kes olematust meenutada suudaks? Mõnusam oleks vist tagasi minna, aga

me astume kõheldes okasmetsa. Pärast viimast ettekuulutust ei tule enam midagi. Nägime unes, kuidas üks jumal meie käsi lakkus: tema jumalikku maski ei näe mitte keegi.

Kui asi on nii,

siis on hullus täiuslik.

Arden las pérdidas, 2004

MICHAEL ONDAATJE. King Kong meets Wallace Stevens

KING KONG KOHTUB WALLACE STEVENSIGA

Võta kaks fotot –
Wallace Stevens ja King Kong
(On see tähenduslik, et söön seda kirjutades banaani?)

Stevens on tüse, leebe, juuksepahmak üle pea
triibuline lips. Ärimees vaid
tumedate kämmalde poolest, alasti aju
mõte tema sees.

Kong taarub
jälle eksinuna New Yorgi tänavatel
varvaste vahel ärevil autode kullesed.
Vaim on eikusagil.
Sõrmed on plastmassist, naha all elekter.
Metro-Goldwyn-Mayer on ta peremees.

Samal ajal W.S. oma ülikonnas
mõtleb kaos mõtleb tarad.
Tema peas – värske valu seemned
manamine,
tardunud vere röögatus.

Ta käed nõrguvad pintsakust välja,
poseerivad mõrvari varjus.

There's a Trick with a Knife I'm Learning to Do: Poems, 1963-1978

MARLÈNE PHIPPS-KETTLEWELL. Frog

KONN

Kui päriselt saaks, kas sa siis tahaksid
konnaks muutuda?
Kui see tähendaks, et sul on peenike selgroog
ja niiske sammalroheline nahk, mis tunneb
iga mutuka pistet, kuigi sa muidu
ampsaks ta suhu ja neelaks alla,
sa kükitaks neljal ligedal jalal
otsekui omaette maailm,
su südametuksed oleks kõri peal näha,
ja ikkagi jaksaksid teha
iseendast mitu korda pikema hüppe.

Kui see tähendaks, et võid vette minna,
kust sa elu seeski üle ei ujuks,
ja ikka on mõnus, käed-jalad laiali
hulpiv molekul,
neelaksid maailma ümmarguste silmadega
läbi roheka sise-ekraani,
mis tõmbab su ligi, su sisse
veepinna pehme libeda siidi,
kõrgete palmilehtede plagina ja õõtsumise
ja sinisesse laotusesse kogunend edevad linnud,
ja ikkagi võiksid sa päikesesse vaadata.

Ja kui see tähendaks sedagi, et võid sukelduda täitsa sügavale,
minna alla, päris alla, kus polegi põhja, pole midagi tunda ega kuhugi jõuda,
alla liikumise lõpmatusse, kus pole vaja hingatagi.

Kui päriselt nii saaks, ja see tähendaks
et tunned armastustki, kas siis veel hakkaksid
inimeseks sündima? Meheks, või isegi naiseks?

New Carribean Poetry, 2007

FRANK O'HARA. Katy

KATY

Öeldakse, et olen liiga tusane,
aga tegelikult lihtsalt tantsin valjusti.
Söön paberit. See on luudele hea.
Mängin klaveripedaali. Ma tantsin,
ma pole kunagi tasa, ma mõtlen vait.
Ükskord hakkan Frank O'Harat armastama.
Aga nüüd tahaks natuke üksi olla.

Collected poems, 1971

PETER HUCHEL. Delphine

DELFIINID

Päikesevalgel
merele kiigates
näen neid
soolasest meremütakast
välja hüppamas –
delfiinid,

mu salajased vennad,
sõnumitoojad
Bütsantsist.

Õhk praksub,
nagu lendaks leegitsevad õled
läbi tamariskipõõsaste.

Tahan siia jääda
ja loendada
hunthalli kaljulõhe
nõlvaku peal
väikesi kõrgeid
kive,
ritsikasirinast täkituid,
surnute kive,
keskpäevataevast mustaks põlenuid.

Gezählte Tage, 1972

CHRISTIAN HAWKEY. Hour

TUND

Auk ei teadnudki, et ta on auk,
kuni kaas pealt ära võeti. Siis muutus ta

kanalisatsiooniauguks, kukkusin sealt sisse
veel ja veel. Püüdsin auku kõrvale lükata,

aga seal all oli teine auk, kust
ma sisse kukkusin,

veel ja veel, üks O. See
oli mu hingeauk. Sealt ma hingasin.

Võtsin augu oma auku sisse
ja muutusin ruumiks, kust kukkusin.

Tegin suu lahti, et naerda, päikesevalgust
immitses kõrist välja. Üks vares

hüppas oksalt alla
ja tõmbus mu roietesse kerra – paar sekundit

hiljem väljus ta mu reie tagant. Mu pealagi
libises lahti ja võttis taeva vastu.

Olin auke täis. Kukkusin.
Püüdsin moodustada sõna, aga välja tuli

vaid pikk, lõputu oie, põhjatu oie, hääl, mida
ma kunagi varem kuulnud ei olnud, see tõusis

maa seest: kuu tõusis,
aukudest rõugearmiline, ja tähed

läksid ükshaaval lahti, taevalagi,
ja ma tegin seda häält – teisiti ei saand –

see polnud minu oma, ta oli minusse
auku pugenud, olin ainult serv, või auguta serv,

mis polegi mingi auk vaid . . . . . . . . sellest
mõttest, mõtlesin, kukungi, ja ta jäi kinni.

Citizen Of, 2007

TOR ULVEN. Tilbakeblikk

TAGASIVAADE

Kolm väljasurnud hominiidi ja üks väljasurnud
hobuslane hipparion lähevad samast
kohast mööda samal päeval rohkem kui
kolm miljonit aastat tagasi, näitavad jäljed
tufis. Üks neist vanaaja inimestest
lõbustas end esimese jalajälgedesse astumisega.
Võib-olla pööravad nad end ringi ja heidavad
pilgu omaenda jälgedele (nagu vaataks ennast
porilombist kus aeg on seisma jäänud) enne kui nad
kaovad igaveseks jäljetusse

Museets teater, 1984-85

PENTTI SAARIKOSKI. Vanhuus

VANADUS

Dionysos vaeseke, ta on vanaks jäänud!
Pargis põlvili, värisevi käsi
peksab oma saua pilbasteks, tüdrukud pudenevad
peidust välja ja veerevad naerdes minema.
Dionysos vaeseke!
Lebab pargis kõhuli, jalad põhja poole,
tema habe haljendab veel pärast surmagi
ja ta hingab nagu terve linn,
kuigi ta on surnud,
Dionysos vaeseke.

Toisia runoja, 1958

MIA BERNER. Morgen med Joyce og Pound

HOMMIK JOYCE'I JA POUNDIGA

Hoiame teineteise ümbert kinni
magades on su käsi mu süles
ja minul sinu kivid käes.

Hommikul istud sa köögis
tass käte vahel.
We are the old people, ütled sa,
we are the old people
with the beautiful manners.

Et leskur for vinden, 2010

CAROLINE HARTGE. brief nach hause

KIRI KOJU

oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad

meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud

miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas

Totem, 1996